Müürileht

29. jaanuar, neljapäev. Soojenduseks olen lahendanud kolm integraalvõrrandit. Avan arvuti ja jätkan pooleli oleva PHP-koodi kirjutamist. Harjutan programmeerimist. Õhtul saadan prantsuskeelse lühijutu prantslasest sõbrale üle vaadata. Õpin keelt. Mu pea kohal õõtsub kookospalm, tulin just ookeanist ujumast ning sõin hommikuks värske arbuusi. Olen Tai Kuningriigis ja mul on vaba-aasta. Või õigemini – iseõppimisaasta.

Eestlasel on küllaga põhjust olla selline, nagu ta on. Mäletada on väga palju. Ja küllap on sellelt pinnalt võrsunud ka eestlase identiteedi üks tugitalasid – vastandumine. Nii peamegi me iseenda defineerimiseks teadma, kes me kindlasti ei ole. Kuid vastandumine – olgugi et mõnel ajahetkel või arenguetapil tarvilik – tavatseb pikas ajavoolus muutuda piduriks.

Indias tähistatakse kevade tulekut Holi-nimelise tähtpäevaga. Huvitaval kombel peetakse läänes kevade tulekut meeles pärast kevadist pööripäeva, siin Indias aga enne seda – ajal, mil päev ja öö on sama pikad ehk 12 tundi.

Linnaplaneeringuliselt on favela’d isetekkelised planeerimata asumid, mis kerkisid tihtipeale sinna, kuhu jõukam elanikkond ei tahtnud elama asuda (küngastele ja järskudele nõlvadele). Hoolimata sellest, et 98% favela’de elanikest ei tegele narkoäriga, on need siiani valdavalt negatiivse imagoga, peavoolumeedia kaudu stigmatiseeritud kogukonnad, kus elab ligi veerand Rio elanikkonnast.

Raudlinnuga Uus-Meremaalt koju lennates tabasin end mõttelt, et kas nüüd lähen päriseks tagasi Eestisse, pesa ehitama? Aga kui hakkab külm ja rõske, siis ei ole mul kuskile lennata. Seda ei saa kogu aeg teha. Ma ei ole lind.

Lõuna-Euroopas liugleb keskklass vaikselt aga kindlalt allamäge, muutub üha konservatiivsemaks ja joob aina rohkem. Maailmavalitsejad on ostnud endale vahepeal veel paar Kariibi mere saart ja mõne eestlaste loodud startup’i ning palganud 1000 euro eest kuus juurde paar tuhat uut orja.

„Kosmopoliit” on Müürilehe värske rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Identiteedipuuduse käes vaevlev või seda nautiv põlvkond? Y-generatsiooni elu täidavad eneseotsingud. Sellest kõik hädad ja seiklused alguse saavadki.

Ühiskond teenib endiselt agaralt finantsmuulade huve ja kultuurielu oleks justkui kuuseehete kombel kappi peitu pandud. Hasartmängumaksu Nõukogu läheb manalateele, raamatukogude arvu vähendatakse, Nukuteatris valitseb peataolek. Kunsti tehakse siiski kuidagimoodi edasi. Vestlused Berliini külastanud noorte eesti „kultuuritegelastega” panid mõtlema, kuidas meie kultuuril praegu läheb.

Kopenhaagen ei ole küll klassikalises mõistes metropol nagu London või aina populaarsemaks muutuv Berliin, kuid sellegipoolest on see linn päris värvikas ning selle kultuurielu rikas ja mitmekesine.