Müürileht

Ehkki nähtavasti võivad tehisintellektist vestluskaaslased (ehk nn surnud interneti asukad) juba praegugi inimeste üksildustunnet tuntavalt vähendada, ei tohiks jätta tähelepanuta sedagi, mis juturobotit tegelikult motiveerib ja mida see inimkasutaja jaoks muudab. Kuidas aga seostuvad kõnealused vestlused robotiga ca 3000 aasta vanuse akadikeelse tekstiga?

Sotsiaalmeedia profiilid, mis elavad üle meie surma, on meie lähedastele ja sõpradele oluliseks mõttekohaks. Mida teha lahkunust alles jäänud kontodega? Kas ja kuidas väljendada leina sotsiaalmeedias, mis on korraga isiklik ja väga avalik? Kas surnud inimest on üldse viisakas oma sõbralistist kustutada?

McDonald’si Twitteri konto, toidupoodide lahingud ja Eestlaste Kolmnurk – võtame ette sotsiaalmeedia fenomenid, TikToki live’id, suunamudijad ja meemid ning vaatame, kuidas avaldub klassi kontseptsioon ühiskonna (kõver)peeglis – (Eesti) sotsiaalmeedias.

Kuidas jätta mitte midagi ütlemata tähendusrikast muljet? Kuidas hinnatud meediaväljaandeid kiiresti loojakarja saata? Kuidas apoliitilisuse taha peitudes tsensuuri kehtestada? Räägime täitetööstuse viimastest arengutest.

Sotsiaalmeedia kogukonnagrupid peegeldavad eestlaste olmet, teravaid teemasid ja kurioosseid juhtumeid Ida-Virumaalt Saaremaani välja.

Sotsiaalmeedia mullis käib kaubategemine meeldimiste, südamete ning nunnude emoji-reaktsioonide valuutas. Oma päevase dopamiiniannuse tõstmiseks võetakse appi nii selfid, meemid, lapsepõlvefotod, kassid kui ka kapibaarad. Vestlustes säästavad aga aega naerunäod ja püstised pöidlad.

Kas mäletame veel omaaegseid ekraanisäästjaid ja arvuti toitenupust väljalülitamist kooli- või tööpäeva lõpus? Millal aga viimati oma nutiseadme päriselt välja lülitasime? Kui me masinad ei puhka, kas meie siis puhkame?

Üles on kasvanud põlvkondade jagu inimesi, kes on harjunud lapsest peale lävima online-sõpradega. See kirjatükk on ühe sellise sotsiaalmeedia põlvkonna veebibeebi sulest ning isiklik internetisõpruse ajalugu on põimitud siin pisut kollektiivsemaga.

Paljud meist veedavad päeva jooksul aega mõne veebiplatvormi – WhatsAppi, Messengeri, Google Chati vms – sõpruskonna grupivestlustes. Milleks need aga õieti head on? Kas grupivestlustel on potentsiaali asendada päriselulisi kohtumisi? Kas vestleme veebis nii palju põhjusel, et saame harva kokku? (Või vastupidi!?)

Kuigi tunnetuslikult on privaatsus inimeste jaoks väärtuslik, on selle mõiste tagant tasahilju kadumas see, mida me sisuliselt oskame, soovime või viitsime oluliseks pidada. Esmalt kaovad sõnad ja keel, alles jäävad vaid ebamugavustunne ning hägune mälestus teistsugusest maailmast.

Praegu on sirgumas esimesed täielikult võrgustunud ja sünnist saati digijälgitavad põlvkonnad. Toredate perepiltide ja -klippide jagamine ei puuduta aga üksnes suunamudijaid, vaid ka sootuks tavalisi perekondi. Missugune on siin vanemate vastutus, mida tähendab „digiagentsus” ning mis karisid sel puhul silmas pidada?

Järgnev on kas ebaõnnestumisele määratud katse vabaneda halva kodaniku reputatsioonist või samastumisvõimalus paljudele privaatsuspraktikates hoolimatutele lugejatele.