Müürileht

Liialdamata võib öelda, et eriolukorra piirangud tegi üldse võimalikuks infoühiskonna tehnoloogia ning uuenduslikud rakendused on aidanud ka otseselt pandeemia leviku vastu võidelda, ent tundlike isikuandmete kasutamine kätkeb endas alati ka riske.

Suunamudijatest, kelle lakkamatud kujutised digitaalses pilves uusi jälgijaid ootavad, on saanud uue sajandi ideaal.

Usinaimad internetis toimetavad pensionärid sobituvad hästi Eesti e-edulukku. Nad aitavad läbi õhu tuttavatel välismaal kinnisvara soetada, kuuluvad „Angry Birdsi” edetabelis maailma tippu, teevad tuttavatele toitumisalaseid videoõpetusi, võivad pool päeva ekraani ees veeta, laigivad ja svaibivad. See on tuleviku vanaduspõlv, mis on juba kohal.

Kuidas mõjutab moodsat lugejat raamaturiiulite kolimine Instagrami? Kas värvilised pildid fotogeenilistest raamatukaantest muutuvadki olulisemaks kui lehekülgede kaupa hoolikalt komponeeritud sisu?

Kodanike seas laialdaselt kasutusel olevad e-teenused ning kõrge digitaalse kirjaoskuse määr on Eestist teinud rahvusvaheliselt tuntud e-valitsemise ehk IKT arenguga kaasas käiva riigi. Paraku pole muidu eesrindlik e-riik suutnud kodanikke interneti abil efektiivselt kaasata.

Aprillis jõustunud ELi uus autoriõiguste direktiiv tähendab ettevõtjatele kasvavaid õigus- ja tehnikakulusid, kasutajatele aeglasemat veebikasutust ning kultuurilises mõttes vaesemaks muutuvat internetti. See on märgiline teetähis globaalses interneti tarastamise protsessis.

Teisipäeval, 26. märtsil kell 11.30 (GMT+1) algab Europarlamendis plenaarhääletus, mille tulemusel võib internet põhjalikult muutuda. Parlamendil tuleb kinnitada või tagasi lükata direktiiv autoriõigusest digitaalsel ühtsel turul.

Digimaailma infovirvarri keskel on sündinud JOMO, õnnis hetk, mil julgeme külma südamega juhtme seinast välja tõmmata, ja tema vennas FOMO, kes tirib meid millestki olulisest ilmajäämise hirmu musta auku.

„Ei ole kurvemat vaatepilti kui ülikooliharidusega kolmekümneviiesed või viiekümnesed, kes närivad tühja pilguga, säde kustunud silmist, ekraani ees püüdlikult närimiskummi: film ja televisioon on vaimule samamoodi sisutu närimiskumm nagu raadio kõrvadele.”[1] – Henri Peyre, Yale’i ülikooli professor, 1944

Me ujume nagu vaalalised info-ookeanis, läbides pikki vahemaid, et süüa digitaalset planktonit. Mis juhtub aga siis, kui meie keskkonda satub suur hulk sünteetilist prügi, mida me ei suuda enam filtreerida ja seedida?

Voogedastusplatvormidel ristub kuulaja autonoomia algoritmide anonüümsusega. Playlist kui neil platvormidel domineeriv formaat osutab inimfaktori tarvilikkusele isegi tehisintellektist küllastuvas maailmas.

Gamergate on hirmutav pilguheit sellesse, milline näeb välja üks virtuaalmeediumi vahendusel sündinud primitiivne hõimukogukond, kuhu moodne ühiskond on praeguste tendentside jätkudes tervikuna naasmas.