Müürileht

Viimase aasta jooksul on Eestis korraldatud mitmeid sõjavastaseid protestiaktsioone, kuid mõni protestija võetakse vahi alla, samas kui teine saab kiita. Millest selline erinevus?

On aeg näidata kindlameelset valmisolekut öelda homofoobidele head aega ning seista sõnade, rahakottide ja vajaduse korral kehadega kväärinimeste eest. Ma ei pea silmas täielikku sidemete läbilõikamist, vaid lõpuks selle punase joone tõmbamist: kväärinimeste baasõiguste üle väitlemise aeg peaks läbi olema.

Ei ole olemas halbu asju, vaid loeb see, kuidas me neid kasutame.

Kas sõda Ukrainas tähendab, et vene rahvusest kirjanikel ja kultuuritegelastel, sh nendel, kes on väljendanud selgelt oma vastuseisu ja põlgust Putini režiimi suhtes, jääb üle ainult vaikida, kuni vaikivad kahurid?

Homme, 20. mail toimub Botiku aiabaaris (Marati 5A) Tervise Arengu Instituudi ja Feministeeriumi koostöös korraldatud turvalise ööelu konverents. Konverentsi peaesineja on Taani seksuaalantropoloog Kristian Møller, kes tutvustab oma ingliskeelses ettekandes uusi arenguid vähemuskeskses ööelus.

Iga festival, ükskõik kui tore ja inspireeriv, saab ükskord läbi ja võib ilmneda, et järgnev argipäev on sama hall ja murelik kui eelnevgi.

Kelle jalas on betoonkingad ning kuhu kolivad kultuur ja ööelu siis, kui tehased, angaarid, külmlaod ja garaažid otsa saavad?

Jätkusuutlikku aktivisti iseloomustab radikaalne protest. Kõige radikaalsem protestivorm tempokas saavutus. Tekst pälvis esseekonkursil „Hoolimise üledoos” teise preemia.

Henri Kõiv jagab keerutamata põhjuseid, miks ta „Savvusanna sõsaraid" vaadates kadedust tundis.

Valimiste lähenedes rohkem ja valimistevahelisel ajal vähem räägitakse erakondade toetusnumbrite kõrval ka valimisaktiivsusest. Kõige arvukam on teadupoolest n-ö diivanipartei toetajaskond, keda on keeruline valimiskasti juurde meelitada. Viimastegi valimiste eel nägid parteid kurja vaeva, et oma kõhklevaid toetajaid hääletama veenda, isegi hirmutada. Kas valimisükskõiksust aitaks tõesti ületada vaid sund?

Hiljuti Tallinn Fashion Weeki tabanud kevadtormi valguses arutleb moekunstnik Karl Joonas Alamaa päevakommentaaris selle üle, milline on kohaliku moevaldkonna kasvulava ja tugivõrk noorte moeloojate jaoks.

Vahel tuleb beebil, kunstiteosel, sõprusgrupil või kultuurilehel käest lahti lasta ning lubada tal ringi kolada, põlv veriseks kukkuda ja kontrollimatuse ebamugavust taluda. Ainult nii saab aru, kust lähevad piirid ja milleks neid vaja on.