Müürileht

Müürilehe kultuuritoimetaja küsib kümme otsest küsimust, mida kirjutades kaaluda.

2023. aastal on võimalik genereerida vaid ühelauselise kirjelduse või üleslaaditud pildi põhjal põnev ja ainulaadne visuaal. Kas see tähendab, et tulevikus ei ole kunstnikke enam tarvis?

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord vaatame otsa riukalikule probleemile, mida võib pidada praeguste rohepoliitikate mahavaikitud varjuküljeks.

Kuigi võiks arvata, et ühised iidolid liidavad ja ühendavad, iseloomustavad nüüdisaegset fännikultuuri samavõrd ka üksteise halvustamine või näiteks misogüünia ja rassismiga laetud rünnakud. Mitmekesistumise ilmingud on viinud mitmed fännikogukonnad identiteedikriisini ja raevukad sisekonfliktid kanduvad ka subkultuuridest väljapoole.

Viieteistaastaseks saamise puhul võtsime ette Müürilehe esikaaned läbi aja. Lappasime arhiive, kolasime asjaosaliste mälukoridorides ja märkisime verstaposte.

Sünnipäeva puhul palub Müürilehe toimetus lugejatelt luba nostalgiaradadel ekslevaks jutuajamiseks, mille käigus räägitakse ka säärastel igavikulistel teemadel nagu pangaorjus, meediumite üleküllus, tasuta töötamine ja läbipõlemine.

Tüdrukute vihkamisel, nagu misogüünial laiemalt, on väga palju eri vorme. Üks võimalus on halvustada ja pisendada kõike, mis tüdrukutele meeldib. Nõmedad on roosa värv ja barbid, praegu ka selfid ja TikTok.

Ajakirjandus ei saa jätkata süüdimatult tulevikust rääkimist, justkui seal ei terendaks keskkonna- ja kliimakriis. Ei piisa sellest, kui neid teemasid käsitletakse erisaadetes või lehelisades. Meedia keskpõrand peab muutuma.

Avasin hinnangutevaba kasvatuspsühholoogiat tutvustava anonüümse Instagrami konto, mis osutus ootamatult populaarseks, sundides mind seetõttu end avalikustama. Sellega kaasnes täiesti uus maailm.

Kumb tuleb enne: kas sulle müüakse maha „toode”, mis hakkab vaikselt su isiksust ümber vormima ja laiendama, või valid oma eluetapile, isiksusele ja väljakujunenud eelistustele vastavalt selle „toote” ise?

Jätame kõrvale pilkupüüdvad üksikjuhtumid (olgu need siis Hiltonid või Helmed) ja nende tekitatud vimma. Selle asemel kritiseerigem laiemalt seda, kui ebaühtlaselt on võimalused ja vabadused Eestis jaotunud.

Lähenevate valimiste valguses passib küsida, kuhu võiksime jõuda ühiselt aastaks 2035? Müürileht palus seitsme organisatsiooni esindajatel panna kirja tuleviku valimisprogrammi. Majanduspoliitikat aastal 2035 visioneerivad Tasaarengu Eesti organisatsiooni TEOkoda liikmed.