Müürileht

Soolise enesemääratlemise õigusele sillutab teed muu hulgas avalikkuse hoolikas keelekasutus.

12. veebruaril lahkus ootamatult avastatud kasvaja tagajärjel meie seast Kaarel Valter – DJ, melomaan, plaadimüüja, raadiohääl, jutuvestja, aga ennekõike legendaarne sõber ja kogukonna ühendaja. Kõigil, kes Karlat tundsid on rääkida temaga seoses mõni enneolematu seik – ta tõi oma lennuka olemusega inimeste ellu parajalt sensatsiooni. Ta elab edasi meie lugudes.

Mida on ühist Thbilisis techno järgi tantsinud protestijatel, Joséphine Bakeril, iraani põrandaalustel koreograafidel ja inimesel, kes bussipeatuses lisaks tammumisele ka mingeid teisi liigutusi teeb? Nad kõik praktiseerivad liikumisvabadust, mis ei pruugi olla kooskõlas kehtivate normidega.

Seni, kuni tantsukunsti nähakse institutsionaalselt kas (sõna)teatri väikese õe või spordi sabarakuna, ei tundugi see väljastpoolt vaatajaile kui autonoomne kunstivaldkond. Kas siin võiks olla abi betoonist ja arhitektuurist ehk kuidas võiks aidata olukorda muuta näiteks üks maja?

Ajalooliselt seksitöö konteksti paigutunud postitantsust on saanud populaarne trennipraktika, mis on samal ajal feministliku loomuga ning paneb mõtlema sellele, mis on naiste jaoks moraalne, eetiline ja lubatud.

Siinmail on tavaks öelda, et žüriitöö on issanda karistus pattude eest. Demokraatia ongi alati raske, lausa peab olema.

Moodsaimaks relvaks infosõjas on kujunemas süvavõltsingud ehk videod, mida on manipuleeritud auditooriumite eksitamiseks. Nutikate videotöötlusprogrammidega loodud valedel võivad olla ühiskondlikus plaanis väga tõsised tagajärjed.

Eesti avalikkuses kõlanud vabanduste palett on lai, kuid õnnestunud näidete asemel domineerivad need, mis tulevad liiga hilja, on ennast õigustavad või siis tegelike kannatajate suhtes ükskõiksed.

Seni, kuni me veel hõljuvad valguskerad ei ole, võime teha rahu mõttega, et meie kehalisuses peitub võimalus, mitte oht. Aju on ainult üks tervest hunnikust kogemisvõimelistest organitest. Nahk, lihased, silmad ja sõrmed tuleks tagasi mänguväljakule kutsuda – näiteks tantsima.

Tommy Cash on endale nime teinud kui kaasaegse Eesti kõige olulisem kultuurieksport. Kas see tiitel teeniti välja läbi ausa loomeprotsessi või peitub kulisside taga hoopis midagi muud?

Lõhed eri eagruppide maailmavaadete vahel ei ole alati väikesed ning suhted soojad. Harjumus noorematele põlvkondadele etteheiteid teha ulatub juba tuhandete aastate taha.

Kirg Ida-Euroopa kultuuri vastu võib tärgata pealiskaudsetest sammudest, kuid nende astumisel ootab avastamist palju komplekssem ja värviküllasem maailm, nagu arvab endiste idabloki riikide kultuurielu kajastava väljaande The Calvert Journal peatoimetaja.