Müürileht

25. jaanuaril lahkus meie seast Eesti disainihariduse alusepanija, emeriitprofessor Bruno Tomberg.

Kliimamuutuste tagajärgede intensiivistumine on käivitamas inimeste ürginstinkte. Võitlus eluruumi nimel, verre uputatud ühiskondlik puhastustöö, süüdlaste otsimine – praegu kõlavad need veel kaugete ajalooliste seikadena, aga ei maksa arvata, et inimkond on kaitstud selliste ideede leviku eest.

Valmiva valitsuse uitmõte kohustada sadu vabaühendusi endile annetanute nimed avalikuks tegema on ohtlik. Seni on jutt käinud justkui poliitikat mõjutavate vabaühenduste puistamisest, aga need pole üksnes SAPTK ja Salk, vaid selliseid on kümneid ja sadu: kõik ettevõtjate liidud, puuetega inimeste kojad, korteriühistute katus, olümpiakomitee, kooriühing, kirik, toidupank, sinu asumi- või külaselts.

Hinnakem argipäeva ja juhuslikkust ühes sellega – isegi kui tundub, et maailm on seisma jäänud, juhtub elu meie ümber kogu aeg.

Kas Eesti vajab tuumajaama ning sellega paratamatult kaasnevat mitmekülgset tuuma-jama? Kas selles diskussioonis saab usaldada ühe poolena väikest eraettevõtet, kelle peamiseks kommunikatsioonitaktikaks on olnud seni pooltõed?

Järjest rohkem Eesti elanikke on avastamas enda jaoks annetamist. Kasvavate numbrite puhul tuleks aga pidada silmas nende ebaühtlast jagunemist valdkondade ja vabaühenduste vahel, suhteliselt väikseid annetussummasid ning filantroopia laialdasemat arengut pärssivaid seadusandlikke barjääre.

Kaks aastat on EKRE justkui sangpommina Eesti arengut pärssinud. Tulemuseks on paigaltammumine ning mitmes valdkonnas ka taandareng.

Kas inimsuhted muutuvad sellest, kui suhtlus kolib virtuaalsfääri? Isiklik ja aus sissevaade sellesse kiiresti muutuvasse maailma pakub ühe võimaliku vastuse.

Praegu on planeedi kaitsmine moes ja rohepirukale pretendeerivad nii klassikalised aktivistid, tugitoolirohelised, eesrindlikud ettevõtjad, pangad, kogukonnad kui ka valitsused. Maailm on täitunud rohevisioonide ja aina ambitsioonikamate kliimaeesmärkidega, aga koostöö eri tüüpi roheliste vahel ei suju.

Ühiskondi laastavate keeruliste probleemidega toimetulemiseks on vaja nüansirohket arusaamist vastuolulisest tegelikkusest ning kollektiivset lähenemist. See pole aga nende huvides, kelle kätte on koondunud selle maailma võim ja ressursid.

Vahel tundub mulle, et Eesti on üks muinasjutumaa. Nagu lapsepõlvest mäletame, on kõige meeldejäävamad muinasjutud tihti kahjuks süngevõitu.

Möödunud aasta detsembris ostis Facebook endale ootamatult mitu täislehte reklaami USA suurimates ajalehtedes. Reklaamid kritiseerisid Apple’i uuendusi mobiili operatsioonisüsteemidele ja väitsid, et muudatused kahjustavad tarbijate ja väikettevõtjate huve ning vaba interneti ideed. Mis need muudatused täpsemalt on ja keda need päriselt kahjustavad?