Müürileht

Pärnu vajab oma subkultuurikoda, mis täidaks kõrg- ja rahvakultuuri vahel haigutava tühimiku ning looks pinnase uue põlvkonna ambitsioonikate ja kultuursete noorte pealekasvuks.

Julgustamaks teisigi sarnase kogemusega inimesi oma lugu rääkima, jagame üht meile laekunud lugu koolikiusamisest – selle avaldumise vormidest ning mõjust hilisemale elule. Koolivägivallast peab rääkima, et koolikeskkond muutuks tulevikus turvalisemaks ja hoolivamaks.

Paaril viimasel nädalal on olnud kummastav jälgida, kuidas Eesti iibeprobleemide peasüüdlast on otsitud äärmusfeministide kihutustöös, naiste seksuaalses emantsipatsioonis ja biseksuaalsusega eksperimenteerimises.

Me kohtume ja vestleme neil päevil kogu aeg samade inimestega ja need kokkupuuted, olgu nad päriselulised või virtuaalsed, on alati planeeritud. Ettearvamatud kohtumised võivad olla inspireerivad aga hoopis teisel tasandil.

Eesti inimeste seksuaalharidus on lünklik ja nendel teemadel avalikult rääkimine endiselt tabu. Selle tõttu levivad suguhaigused, mida oleks teadlikkuse tõstmisel kerge vältida.

Me võime endale osta nahast keebi ja tuusad päikeseprillid, unistada paremast või põnevamast maailmast, aga levitades ideid vaenlastest, kes tahavad meilt röövida vabaduse, võib asi kiirelt jamaks kiskuda, kui sellesse jäneseurgu tõmmatakse kaasa ka teised inimesed.

Kas sina oled juba virgunud? Ei, seda küsides ei pea me silmas ärkamist, vaid kontseptsiooni, mis on jäänud paljude jaoks ilmselt häguseks. Niisiis, kes või mis on „woke”?

Kusagil möödunud aasta keskel laagerdus Müürilehe toimetusel mõte teha 2021. aasta kevadesse väike Eesti UG („UG” kui põrandaalune) teemanumber. Eesti oli esimesest lainest pea puhtalt välja roninud, klubid, kontserdipaigad ja festivalid pandi jälle käima ning paistis, et valju muusika ühiskuulamine on taas päevakorras.

Meil on sõpradega juba ammu välja mõeldud unistuste vanadekodu, kus me hakkame koos oma eluõhtut veetma.

Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (07.03–21.03) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord on teemaks muutused Hongkongi võimustruktuuris ja uued poliittuuled Saksamaal.

Vaevalt on kired jõudnud lahtuda tselluloositehase ümber, kui juba on Tartus leitud uus ehitis, mille vastu protestida. Iroonilisel kombel need, kes tselluloositehase vastast võitlust kõige häälekamalt eest vedasid – Tartu kultuuriavalikkus –, peavad nüüd kaitsma plaani ehitada Tartu kesklinna parki moodne kultuurikeskus (SÜKU), mis oleks uueks koduks nii Tartu linnaraamatukogule kui ka kunstimuuseumile.

Raske on leida inimest, kes suudaks aru saada, kuhu metsakava koostamise protsess omadega jõudnud on ja mis rolli mängivad selles mitmekülgsed kaasamistegevused.