Müürileht

Tänavust kevadet normaliseerib näitusemajade avamine. Milline rõõm on astuda sisse Tallinna Kunstihoone kevadnäitusele, tervitada reipalt piletimüüjat, piiluda kaaskülastajaid, teha mõne teose ees maski varjus halvustavat grimassi ja lõpuks isegi tunda rahulolu teatavast näitusetüdimusest.

Positiivse kogemuse huvides tasub „Eesti selgeltnägijate tuleproovi” vaatama asudes skeptilised ja üleolevad mõtted pigem unustada ning sukelduda pea ees maailma, kus tegutsevad tajujad, ingliterapeudid ja maagid.

Internetis levivate enesetapumängude käsitlemisel tegeleb meedia rahustamise ja analüüsi asemel sageli hoopis hirmutamise ja moraalse paanika õhutamisega, mis jätab tähelepanuta probleemide kompleksse iseloomu ega toeta alaealiste turvalisemat toimetulekut.

Kaitsepolitsei aastaraamatute põhjal pole mainimisväärset vasakäärmuslust olnud Eestis juba ligi kümme aastat, olgugi et nende äärmusluse kriteeriumid on olnud pidevas muutumises ja võimaldavad sisuliselt mis tahes kapitalismist erinevat ühiskonnanägemust vasakäärmusluseks liigitada.

Õudus kui meelelahutus on käinud inimkonnaga kaasas ajast aega, olenemata sellest, kas elu on parasjagu lihtne või mitte.

Pärnu vajab oma subkultuurikoda, mis täidaks kõrg- ja rahvakultuuri vahel haigutava tühimiku ning looks pinnase uue põlvkonna ambitsioonikate ja kultuursete noorte pealekasvuks.

Julgustamaks teisigi sarnase kogemusega inimesi oma lugu rääkima, jagame üht meile laekunud lugu koolikiusamisest – selle avaldumise vormidest ning mõjust hilisemale elule. Koolivägivallast peab rääkima, et koolikeskkond muutuks tulevikus turvalisemaks ja hoolivamaks.

Paaril viimasel nädalal on olnud kummastav jälgida, kuidas Eesti iibeprobleemide peasüüdlast on otsitud äärmusfeministide kihutustöös, naiste seksuaalses emantsipatsioonis ja biseksuaalsusega eksperimenteerimises.

Me kohtume ja vestleme neil päevil kogu aeg samade inimestega ja need kokkupuuted, olgu nad päriselulised või virtuaalsed, on alati planeeritud. Ettearvamatud kohtumised võivad olla inspireerivad aga hoopis teisel tasandil.

Eesti inimeste seksuaalharidus on lünklik ja nendel teemadel avalikult rääkimine endiselt tabu. Selle tõttu levivad suguhaigused, mida oleks teadlikkuse tõstmisel kerge vältida.

Me võime endale osta nahast keebi ja tuusad päikeseprillid, unistada paremast või põnevamast maailmast, aga levitades ideid vaenlastest, kes tahavad meilt röövida vabaduse, võib asi kiirelt jamaks kiskuda, kui sellesse jäneseurgu tõmmatakse kaasa ka teised inimesed.

Kas sina oled juba virgunud? Ei, seda küsides ei pea me silmas ärkamist, vaid kontseptsiooni, mis on jäänud paljude jaoks ilmselt häguseks. Niisiis, kes või mis on „woke”?