Müürileht

Ehkki nähtavasti võivad tehisintellektist vestluskaaslased (ehk nn surnud interneti asukad) juba praegugi inimeste üksildustunnet tuntavalt vähendada, ei tohiks jätta tähelepanuta sedagi, mis juturobotit tegelikult motiveerib ja mida see inimkasutaja jaoks muudab. Kuidas aga seostuvad kõnealused vestlused robotiga ca 3000 aasta vanuse akadikeelse tekstiga?

Oligarhiast on harjutud rääkima Venemaa või Pärsia lahe riikide näitel, kuid see valitsemisvorm võib ajada juuri väga edukalt ka demokraatlikeks peetud süsteemides. Selle parimaks näiteks on Ameerika Ühendriikide viimatised valimised.

Genialistide Klubi kogukonna- ja arendusprojektide juht Paul Lepasson kirjutab, kuidas subkultuurimaja sulgemine uuristaks haigutava augu ka Tartu kultuurielu motivatsiooni- ja ideedekukrusse. Algselt sotsiaalmeedias ilmunud postitus ilmub autori loal muutmata kujul.

On viimane aeg hakata mõtlema, mida sel aastal kuuse alla panna. Kes tahab lähedastele heameelt valmistada, kuid olla seejuures ka keskkonnateadlik ja eetiline päkapikk, see võib tulla kaubanduskeskustest tagasi sootuks tühjade kätega.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord valgustame, mida kujutab endast pärast Trumpi valimisvõitu Ameerikas laineid lööma hakanud 4B liikumine.

Liberaalse demokraatia jaoks tundub aasta 2024 minevat ajalukku kui annus horribilis – aasta, mil kõik, mis sai valesti minna, ka läks.

Mis saab mitmekesisest väikeste väljast, kus tihtilugu juba hoitakse viimaste hambaproteesidega kinni toimetulekunullist? Kas see tähendab kohaliku kultuurisektori suurema ümberorganiseerumise algust?

Müürilehe toimetus intervjueeris kaheksat inimest, kes puutuvad oma ametis sagedasti kokku surmaga. Surm on eksistentsi loomulik osa, aga sellest rääkimine ja sellele otsa vaatamine on enamasti seotud negatiivsete emotsioonide, tabude ja tumedusega. Seetõttu soovisimegi teada, kuidas suhestuvad surma ja seda ümbritseva kultuuriga inimesed, kelle jaoks see on igapäev.

Narratiiv, mis taandab Kamala Harrise kaotuse tema soole, pelgalt ei varjuta tõelisi põhjuseid, miks Demokraatliku Partei korporatiivne agenda ei suutnud valijaid veenda, vaid kahjustab tõsiselt naispoliitikuid üle kogu maailma.

Sotsiaalmeedia profiilid, mis elavad üle meie surma, on meie lähedastele ja sõpradele oluliseks mõttekohaks. Mida teha lahkunust alles jäänud kontodega? Kas ja kuidas väljendada leina sotsiaalmeedias, mis on korraga isiklik ja väga avalik? Kas surnud inimest on üldse viisakas oma sõbralistist kustutada?

Eutanaasiast võib ja tulekski rääkida, kuid enne oleks vaja leida lahendus mitmele olulisele küsimusele, nagu palliatiivravi ja hospiitsinduse kättesaadavus, aga vältida ei tohiks elulõpu jutuajamisi.

Kuidas suhtuksime surijasse siis, kui vaataksime asja pilguga, et see on praegu ta viimane pingutus? Et ta on elanud oma elu ära ja nüüd on käes viimane üleminek, mis on sama suur ja tähtis kui sünd?