Müürileht

Koroonakriisi vahendamiseks valis meedia väiksemate teabekildude edastamise ruttu ja hulga kaupa. Tulemus? Arusaamatus, segadus, aegunud info alla mattuv uus teave, seostamata väitekübemed, sõnasõjad. Aeglane ajakirjandus võiks seda kõike muuta.

Kuidas on lood meediavabadusega Eestis? Mida tähendab (ja mida ei tähenda) sõna „arvamusvabadus” ning miks seda nõnda erinevalt mõistetakse? Kas on vaja igasugust jura avaldada? Kas ajakirjanikul tohib olla maailmavaade? Aga meediaväljaandel?

Jalgrattur pole mingi eriline liik, vaid tavaline inimene, kes lihtsalt teeb osa oma sõitudest jalgrattal, sest nii on kiirem, lihtsam, mugavam, säästlikum, põnevam. Oh, tuleks vaid kiiremini see aeg, mil Euroopa rohelise pealinna tiitli poole pürgiv Tallinn ei pea autot enam pühaks lehmaks, vaid hakkab ajama liikuvuspoliitikat inimesest lähtuvalt.

Massiimmigratsioon, abort, abielureferendum jne. Ühismeediat ja ajakirjandusväljaandeid jälgides tunduvad need ühed viimase aja kõige kriitilisemad teemad Eesti ühiskonnas. Ent kui vaadata peale faktidele, siis tuleb tunnistada, et aruteluruumi on kaaperdanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliittehnoloogid.

Eelmise majanduskriisi märksõnaks olnud kasinuse asemel prindivad keskpangad uue kriisi hirmus hoopis raha juurde. See on lugu sellest, kuidas kasinusest sai lühikeseks ajaks majanduspoliitika nurgakivi ning miks riigid on eelistamas praegu risti vastupidist lähenemist.

Konsumeristlikule kuhjamisele vastanduv minimalistlik eluviis võib olla pealtnäha ökoloogiline ning kanda endas lubadusi edust ja õnnest. Sellegipoolest on tegemist pigem edukate praktikaga, milles tunneb ära tarbimisühiskonnale omaseid jooni.

Inimesed upuvad infosse. See seisund on krooniline ja võib tunduda isegi paratamatu. Kuid uppumise vältimiseks saab tundmatus kohas mitte vette ronida, targalt veekogu valida ja ujuma õppida. Igast 21. sajandi infotsunami passiivsest ohvrist võib saada oma inforuumi aktiivne disainer.

Viimased kuus kuud on kultuuriväljal olnud pigem vaiksem ja hakkama on saadud vähemaga. Iseasi, kas uus ja kohati isegi nauditav olukord on miski, mille peaks rõõmuga tulevikku kaasa võtma.

Tallinna populaarseks muutunud endistel tööstusaladel käib võitlus sealsete elanike ja öiste pidutsejate vahel. Müraprobleemi lahendamisele aitaks tulevikus kaasa ühtlaselt heal tasemel avaliku ruumi loomine kogu linnas.

Õnneliku elu alus ei seisne mitte niivõrd millegi saavutamises või saamises, vaid oskuses saavutatust ja saadust lahti lasta.

Kõigest 19-aastase neiu enesetapp pärast aastaid kestnud küberkiusamist tõestab, et internet pole sügav kaev, kuhu paisatud info niisama kellenigi jõudmata põhja vajub.

Fotoaparaadita ei kujutaks tänapäeval ette ühtegi turisti. Reisielamuste jäädvustamine muudab kogetu tegelikuks, kuigi tehnoloogia arenedes on järjest vähem põhjust usaldada puhkusekaadrite autentsust. Aga kas inimesele saab panna pahaks soovi elu ilustada?