Müürileht

Ühest 1986. aastal ilmunud (võib-olla lausa prohvetlikust) käsitlusest ja selle vaieldamatutest seostest praeguse pretsedenditu pandeemiareaalsusega silmitsi seisva ühiskonnaga.

Globaalne siseeksiil toob esile kaks vastandlikku reaktsiooni. Ühelt poolt kuulumisvajaduse, enese allutamise ühisele printsiibile, teisalt isepäisuse, fuck-y’all-individualismi. Üks pool näeb, et kehtestatud sunnimeetmed on need, mis päästavad inimkonna, teised on kindlad, et just need hävitavad meid inimestena.

On paradoksaalne, et kui kriisiajal on meediaväljaanded auditooriumi tähelepanu keskpunktis, siis sealsamas on vähenenud märgatavalt reklaamiandjate hulk, kellest sõltub praeguse ärimudeli järgi ajakirjanduse elujõulisus.

Liialdamata võib öelda, et eriolukorra piirangud tegi üldse võimalikuks infoühiskonna tehnoloogia ning uuenduslikud rakendused on aidanud ka otseselt pandeemia leviku vastu võidelda, ent tundlike isikuandmete kasutamine kätkeb endas alati ka riske.

Nutitehnika ja tehisintellekti võidukäigust hoolimata immitseb 21. sajandil nii popkultuurist kui ka sotsiaalmeediast ihalust mineviku järele, mis pakub vaimset toetuspunkti isegi praegustes karantiinioludes.

Pandeemia toob kiiresti ja teravalt esile möödapääsmatu vajaduse laiendada demokraatiast rääkimise tingimusi.

Koroonakriisi algusaegade solidaarsus- ja optimismipuhangud on vaibumas ning vaikselt hakkab välja paistma see, mis meis igapäevaselt omast. Mitte enam ainult kõik hea ja ilus, vaid ka hallimad toonid, väiklus ja kitsarinnalisus, moraliseerimine ja parastamine.

Majanduskriisist edukalt väljatulemiseks ei peaks keskenduma sellele, mis on kasulik kriisis, vaid sellele, mida teeksime normaalsel ajal. Minevik näitab, et pikaajaliselt on kriisist määravamad tehnoloogia areng ja inimlik lootus, et elu läheb paremaks. Heaolu taastumiseks vähemalt kriisieelsele tasemele peame vältima enese kammitsemist ebavajalike piirangutega.

Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (13.04–26.04) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral vaatleme pingete tõusu maailmameredel, naftaturul, Põhja-Koreas ja Venezuelas.

Merlin Kirikal vaatleb Feministeeriumis feministliku kriitika olemust ning selle potentsiaali ühe aktivismi vormina.

Kuna nii tänane šokk kui selle leevendusmeetmed on mitmel moel ainulaadsed ja kogemused kriisist väljumiseks puuduvad, on ebakindlus tuleviku ees suur. Seetõttu on oluline uurida, kas võitlustuhinas jääb midagi olulist märkamata.

„Me kõik oleme šokeeritud, tahame tagasi normaalsust ja majanduskasvu”. Kindlasti olete kohanud taolisi mõtteavaldusi eriolukorra esimese kuu järel sagedasti nii teles, raadios, lehes, sotsiaalmeedias – võib-olla ka iseenda huultel. Millistele andmetele need väited tuginevad? Minu käest ei ole näiteks keegi küsinud…