Müürileht

Taanlaste väitel suurendavad heanaaberlikud suhted inimeste õnnelikkuse taset. Sellest teadmisest tiivustatuna otsustasid kaks tartlannat hakata taanlaste hüpoteesi kontrollimiseks naabrite päeva korraldama.

Rahvusvaheline tudengielu toob endaga mõistagi kaasa ka uued ja kirevad naabrid. Ühe sellise loteriiga tõmmatud pundiga on nüüd võimalus tutvuda.

Kortermajade elanike jaoks on korteriühistu koosolek sissetöötatud formaat naabritega kohtumiseks. Kuigi see võiks majaelanikke kodanikena võimestada, aidata ühist elukeskkonda parandada ning soodustada heanaaberlikke suhteid, ei ole see praegu tihti nii. Põhjus on arutlemise asemel otsustamisele keskendumine.

Lähisuhtevägivalla ennetamises käibetõena kinnistunud „kodu on naise jaoks kõige ohtlikum koht” peegeldab hästi soolise vägivalla olemust ja ulatust, kuid kordab tahtmatult käsitlust perevägivallast kui millestki privaatsfääri kuuluvast.

Eesti Pagulasabi ja ÜRO pagulasameti koostöös korraldatavaist küsitlusuuringutest ning neile tehtud pöördumistest selgub, et põgenikel on Eestis keeruline pääseda arsti ja psühholoogi juurde ning nad ei leia erialast tööd ega sobilikke eesti keele kursuseid. Paljudel neist pole aga isegi elamisluba.

Sotsiaalmeedia kogukonnagrupid peegeldavad eestlaste olmet, teravaid teemasid ja kurioosseid juhtumeid Ida-Virumaalt Saaremaani välja.

Kindel on see, et hea naaber on tingimata üks äärmiselt väärt leiutis.

Mais külastas Eestit rahvusvaheliselt tunnustatud iiri kogukonnateadlane Cormac Russell, kes jagas Müürilehega oma mõtteid individualismi võidukäigust, klientelistliku riigi ohtudest, üksilduse ületamisest ning kogukondlikkuse võimalikkusest magalarajoonides. Tegemist on hea soojendusega Müürilehe juunis ilmuvale naabriteteemalisele numbrile.

Tahate diagnoosi tänapäeva ühiskonnale? Minge rääkige Marju Lauristiniga. Tõsi, seekord tuleb jutuks ei rohkem ega vähem kui kogu Lääne tsivilisatsioon, mis on Lauristini hinnangul ühe suure tsükli lõppu jõudnud.

Selle artikli algidee pärineb Jaak Tombergilt, kes andis tudengitele ülesande kujutada ette, milline näeks välja mõni kindel Eesti paik aastal 2049. Meie suuname oma tähelepanu aga aastale 2100 ning teie ees on eri inimeste nägemused vabalt valitud kohtadest või ühiskonnast üleüldiselt – sellest, millist düstoopiat, utoopiat, üleminekut või vähikäiku me 22. sajandi alguses võiksime kogeda.

Transinimeste käekäik Natsi-Saksamaal ja Eesti esimese vabariigi ajal oli väga sarnane: ainsaks võimaluseks ühiskonna äärealadel toimetamine, sellega kaasnenud kuritegevus, riigiaparaadi orkestreeritud tagakius ja häbistavad arstlikud ülevaatused. Õnneks koonduslaagreid 30ndatel Eestis veel polnud.

Ülikool on ruum, kus võrsub lisaks akadeemilisele läbikäimisele ka lähedasemaid suhteid. Kas üliõpilaste ja õppejõudude vaheline intiimne lävimine tuleks ära keelata?