Müürileht

On aeg mõista, et noorte intellektuaalne väärtus ei sõltu sellest, mille nad on otsustanud kooli selga panna.

Klass tuleb tagasi. Immigratsioonivastased rahutused, paremäärmuslike poliitiliste jõudude esiletõus, kärped avalikus sektoris – need on kõik ühiskonna klassistumise sümptomid, mille mõtestamiseks tuleks kirjeldada kapitalismi ilma roosade prillideta. Kas Eesti ühiskond on selleks valmis?

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine, domineeriv neoliberaalne ideoloogia ja idee „ajaloo lõpust” käisid suurepäraselt kokku veendumusega „klassi surmast”, ometi võib klassiteadvuse mõiste ja klassidünaamika jätkuv analüüs osutuda produktiivseks just praegu aktuaalsetes kontekstides.

Kas olukorras, kus 70% Eesti tudengitest on sunnitud õpingute kõrvalt töötama, saab neilt ikka nõuda üheks eksamiks 10 000 lehekülje läbilugemist, abstraktseid akadeemilisi ambitsioone ja soovi end vaimselt teostada? Võib-olla peidab ebavõrdsuse juur end nimelt kõrghariduse rahastamises?

Marxi nime suhu võtmise eest lajatatakse Eestis valusalt. Lajatavad inimesed, kelle jaoks marksism tähendab loomavaguneid ja koonduslaagreid. Nii ei saagi kritiseerida kapitalistliku süsteemi pimekohti, millele Marx osutas. Ometi on tema kriitika relevantne ka tänapäeval.

Lisaks rahastusteemale oleks kultuurivaldkonnas vaja arutada arusaama tööst ja sellele korralik kapitaalremont teha.

Kuidas tajuda enese klassikuuluvust ja -päritolu, kui sellega kaasneb vastuoluline mahajätmise, samastumise, kohanemise ja häbi ring.

Vaba ja avatud keskkond ning ühine väärtusruum, mida alternatiivsed klubid pakuvad, võiks olla võti lõimumise edendamiseks. Selle mõju tuleks arvestada rohkem ka riigi tasandil otsuste tegemisel.

Kui Ukraina toetamine on Eestis iseenesestmõistetav, siis palestiinlaste suhtes napib avalikku poolehoidu. Tuvastasime kolm põhjust, miks see nii on.

Killustunud sissetuleku teenimise viiside ja muutuva tööturu kontekstis on mõisted „klass” ja „töölisklass” saanud uued nimetused.

Nõusolekupõhine seksuaalkultuur ei tähenda, et intiimsusele pannakse päitsed pähe ja seksuaalsed naudingud allutatakse rangetele regulatsioonidele. Selline arusaam peegeldab patriarhaalse süsteemi hirmu olukorra ees, kus naised soovivad haarata kontrolli oma keha ja seksuaalsuse üle.

Seksiskandaalid on tavalised jäikades keskkondades, nagu võimuorganid ja usulised organisatsioonid või akadeemiline maailm, kus valitsevad ratsionaalsuskultus ja vasak ajupoolkera. Selliseid keskkondi iseloomustavad kuulujutud, (enese)tsensuur, järelevalve ja isegi mõtteroimade eest karistamine.