Müürileht

Teisipäeval, 26. märtsil kell 11.30 (GMT+1) algab Europarlamendis plenaarhääletus, mille tulemusel võib internet põhjalikult muutuda. Parlamendil tuleb kinnitada või tagasi lükata direktiiv autoriõigusest digitaalsel ühtsel turul.

Vaevalt et Eestis on mõni pere või inimene, kes poleks puutunud kas või kaudselt kokku alkoholi kuritarvitamisest tingitud vaimse, füüsilise ja sotsiaalse laastamistööga. Alkoholismist väljatuleku tee on pikk ja raske ning tihti ei pruugi selleks olla piisavat motivatsiooni või tugistruktuure.

Digimaailma infovirvarri keskel on sündinud JOMO, õnnis hetk, mil julgeme külma südamega juhtme seinast välja tõmmata, ja tema vennas FOMO, kes tirib meid millestki olulisest ilmajäämise hirmu musta auku.

„Ei ole kurvemat vaatepilti kui ülikooliharidusega kolmekümneviiesed või viiekümnesed, kes närivad tühja pilguga, säde kustunud silmist, ekraani ees püüdlikult närimiskummi: film ja televisioon on vaimule samamoodi sisutu närimiskumm nagu raadio kõrvadele.”[1] – Henri Peyre, Yale’i ülikooli professor, 1944

Ühismeedia mõõdikute järgi on Eesti kõige edumeelsem erakond EKRE, kes juhib väiksearvulist trolliarmeed, haldab kõige populaarsemat erakondlikku Facebooki lehte ja on sukeldunud peadpidi meemimaailma, kus hinnatakse veidrusi ja ambivalentsust.

Tõenäoliselt on paljudel seltskondlikel üritustel olnud viimase aja üks põhiline jututeema veebruari lõpus puhkenud dopinguskandaal. ETV valimiseelse peaministrikandidaatide debati alguses küsiti samuti, mida arvavad erakonnajuhid suusakoondist tabanud tragöödiast.

Vastutus selle eest, millisena kõlab meie emakeel ning kuidas me seda hoiame ja rikastame, lasub igal eesti keele kõnelejal.

Nende valimiste ajal ei ole suurt vastandust suudetud väga jõuliselt esile manada, ent ilmselt on selle keskmes parempopulistlik uustulnuk läinud valimiste ajast ning see, kuivõrd ta oma positsiooni parandab. Ühed näevad neis hävingut, teised pääseteed. Kokkuvõttes on kõik väga emotsionaalne.

Tunne oma oponenti. Ettevõtjad on olnud ajaloos meistrid looma strateegiaid meedia, seadusandja ning aktiivsete kodanike manipuleerimiseks. Selleks et neile kohaselt reageerida, tuleb need esmalt ära tunda.

Meie veendumused polariseeruvad üsna lihtsa skeemi järgi. Millal on meie tõekspidamised ratsionaalsed ja eetilised ning millal (enam?) mitte? Kui ma saan teadlikuks sellest, et minu kogutud tõendusmaterjal on süstemaatiliselt kallutatud, siis kuidas ma peaksin sellesse edaspidi suhtuma?

Üha enam brände on hakanud sekkuma ühiskondlikku dialoogi ning võtnud ülekeevas poliitilises kliimas suuna, mis peegeldab nende väärtushinnanguid.

HIV levik ja selle tõkestamine on suurel määral seotud ühiskonnas ringlevate stigmade ja diskrimineerimisega, mis takistavad vajaliku info jõudmist abivajajateni.