Müürileht

Me ujume nagu vaalalised info-ookeanis, läbides pikki vahemaid, et süüa digitaalset planktonit. Mis juhtub aga siis, kui meie keskkonda satub suur hulk sünteetilist prügi, mida me ei suuda enam filtreerida ja seedida?

Ma ei saagi aru, mis toimub. Ilus maa ju ja toredad inimesed. Aga kodanikud kõnnivad ringi, turjad vimmast pinevil, sõrmenukid valged, silmad kurdude keskel kalgilt kollased. Nad tuututavad oma autodes, nagu käes oleks viimnepäev, ja saadavad kaasmaalastele läbi tuuleklaasi hääletuid raevupuhanguid.

RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord visatakse õhku küsimus, kas Prantsusmaalt alguse saanud kollaste vestide liikumine peaks olema ka teiste riikide protestijatele innustuseks või on õigluse nõudjatel ka moraalne kohustus jääda kehtiva õiguse raamidesse.

Rahvarohke inimketiga tipnenud vastuseisust Emajõe äärde tselluloositehase rajamisele on saanud uus maamärk Eesti kodanikuaktivismi ajaloos. Pikka aega parketikõlbmatuse hirmus ennast ise taltsana hoidnud vabakond julges näidata argumendi asemel viimaks ka küüsi ja hambaid. See oli ühtaegu ootamatu ja edukas.

Eesti poliitika on jõudnud peatsete valimiste eel uude ajastusse, mida iseloomustab sütitavate tulevikuvisioonide pakkumise asemel kaduma läinud tulevikkude mälestamine. Globaliseeruva maailma pidevalt muutuvate tingimustega silmitsi seistes on meid tabanud krooniline peataolek.

Harjumuspärase arvamuse ümberkujundamine on iga inimese puhul vaevarikas protsess, aga kui varasemad tõekspidamised on kujunenud aegunud või suisa väära info põhjal, peaksid üleüldised avalikud hoiakud teisenema. Siin tulevad mängu need tüütud aktivistid, kes on võtnud oma hingeasjaks ühe või teise muutuse eest võitlemise.

Rahvusvahelised keskkonnaalased vabaühendused mõtlevad erinevate ühiskonnagruppide kaasamisele ning oma liikmete füüsilisele ja vaimsele heaolule, samas kui Eestis tekitab intersektsionaalsuse ja keskkonnakaitse seostamine pigem nõutust.

Lobitööl kui reguleerimata mõjutusmehhanismil on tavaliselt küljes onupojapoliitika, seljasügamise ja käsi-peseb-kätt-maik, see on miski, milles era- ja avalik sektor on astunud salaabiellu, kuid eksisteerib ka teine ja ehk isegi eetilisema alatooniga lobitöö vorm.

Ei saa me läbi majanduseta – olgu see igapäevane ostukviitung toidupoes või seadusemuudatus, mille tulemusel kasvavad maksud, palgad või tubaka hind. Millist majandussaadet ootavad tänapäeva Eesti televaatajad?

Voogedastusplatvormidel ristub kuulaja autonoomia algoritmide anonüümsusega. Playlist kui neil platvormidel domineeriv formaat osutab inimfaktori tarvilikkusele isegi tehisintellektist küllastuvas maailmas.

Kunstimaailmas tegutsevate inimeste puhul on üsna tavaline, et neil on samal ajal käsil mitu tööd ja tööotsa, tuleb suhelda erinevate tööandjatega ning töötegemine on muu eluga nii tihedalt põimunud, et enese täielik väljalülitamine kujuneb raskeks, kui mitte lausa võimatuks.

Innovatsioon seondub Eesti avalikus arutelus valdavalt majanduskasvuga. Paraku vaatab see suuresti mööda tööstusühiskonna tekitatud keskkonnakahjudest. Meil on tarvis uue põlvkonna innovatsioonipoliitikat, mis suudaks vastata nüüdisaja suurtele väljakutsetele.