Müürileht

19. jaanuaril teoks saav ülemaailmne naiste marss juhib tähelepanu naiste õigustega seotud küsimustele. Eestis toimub üritus esimest korda ning selle eesmärk on olla solidaarne naiste ja teiste tõrjutud gruppidega ning näidata, et nende mured ja tulevik on olulised.

Pideva kasvu imperatiivi asemele pakub tasaareng ühiskonda, mis on rahulikum, võrdsem, sisukam, tervislikum ja ökoloogilisem. Kas me oleme valmis aktsepteerima nende väärtuste nimel kahanevat majandust?

Alates sellest ajast, kui ma isikliku telefoni sain, helistas vanaema mulle alati aastavahetusel mõni minut pärast südaööd ja soovis head uut aastat. Sel ega eelmiselgi aastal ta mulle ei helistanud ja nendel hetkedel on mulle kõige selgemini tajutav, et teda ei ole enam.

Möödunud aastal hakkasid vaimse tervisega seotud ühiskondlikud eelarvamused tänu erinevatele kampaaniatele, kogemuslugudele ja noorte seas tehtud teavitustööle murenema. Põhimõttelisemateks muutusteks oleks tarvis aga mõtestatumat riiklikku poliitikat.

Suured protsessid liiguvad aeglaselt – imikute vaktsineerituse globaalselt kõrge tase või elurikkuse hävimine maailmas ei ole kohale jõudnud üleöö. Samamoodi võiks öelda, et üleöö, st aastal 2018 ei juhtunud midagi eriliselt raputavat ka arengukoostöö vallas.

Äreval ajal on inimõiguste osas varasemalt saavutatud rahvusvaheline konsensus hakanud murenema. Positiivse poole pealt astuti aga oluline samm internetikasutajate õiguste reguleerimise suunas.

Müürilehe juubeliaastal loeti meie veebiartiklitest enim näiteks armastusest ja molutamisest, aga ka prügist ning ühikaelust!

Poliitika mõtteliselt riikliku tasandiga piiritlemine pole ainult ebaotstarbekas keskkonna-, majandus-, rände- ja veel teiste paratamatult piiriüleste küsimuste käsitlemisel, vaid see on suisa analüütiliselt pimestav kategooriaviga.

Kui eelmiste valimiste paiku võis näha kiriku varasemast sõnakamat osalemist Eesti poliitikas, kas siis tulevaste valimiste eel võiks oodata selle kasvu? Mis on üldse küsimused, milles Eesti kirikud on üksmeelselt poliitilised?

Neoliberalismi vundamendiks on Ida-Euroopas zombisotsialism ehk nõukogude võimuga seostuva ajaloolise trauma teadlik meenutamine turupõhise majandusmudeli ülimuslikkuse tõestamiseks. See hirmunarratiiv summutab vajalikku arutelu kapitalismi kitsaskohtadest.

Uuenenud püsiekspositsiooniga Vabamut võib nimetada julgelt Tallinna kõige filosoofilisemaks muuseumiks, kus vabadust mõtestatakse üksikisikute tegude summana.

Austria kirjanik Stefan Zweig, kes veetis oma elu viimased aastad Rio de Janeiro lähistel Petrópolise linnas, kirjutas enne teist maailmasõda Brasiiliast kui tulevikumaast, vastandades seda fašistlikule Euroopale. Nüüd on tal ilmselt aeg hauas ringi keerata.