Müürileht

Sotsiaalne tõrjumine ja faktidele rõhumine ei pruugi rassisti veendumusi kõigutada, vaid vastupidi, panna neid veel rohkem oma uskumuste külge klammerduma. Ajaloost võib siiski leida viise rassismile reageerimiseks, mis ei taastooda kitsarinnalisi hoiakuid, mille oleme ära põlanud.

Innustatuna arvukatest artiklitest, mis kirjeldavad kodanikuühiskonna aktivisti muretut elu, otsustas Kristiina Raud oma roosilisest argipäevast Feministeeriumis kokkuvõtte teha.

Vahur Hollo analüüsis Poliitikalabori blogis poliitiliste oponentide suhtes kiire punktivõidu saavutamiseks kasutatavat senjöörisööstu tehnikat, millega viimati paistis silma siseminister Mart Helme ETV otsestuudios.

Haavatavate ühiskonnarühmade suhtes tihedamaid rünnakuid põhjustava vaenukõne ohjeldamiseks on tulnud käibele mõisted „no-platforming” ja „deplatforming”. Kas tegu on sõnavabadust piiravate praktikatega?

Kui süüvida sõnavabaduse filosoofilistesse alustesse, leiame eest arusaamad, mis peaksid loogiliselt lõpuni mõelduna igaühe vaenukõne piiramise suhtes ettevaatlikuks tegema.

Aprillis jõustunud ELi uus autoriõiguste direktiiv tähendab ettevõtjatele kasvavaid õigus- ja tehnikakulusid, kasutajatele aeglasemat veebikasutust ning kultuurilises mõttes vaesemaks muutuvat internetti. See on märgiline teetähis globaalses interneti tarastamise protsessis.

2013. aastal pani suur hulk kultuuritegelasi seljad kokku ja avaldas meelt toona Sirbis toimunud järskude muudatuste vastu. Küsisimegi kuuelt toonaselt protestijalt, mis on selle aja jooksul muutunud, kas valitseb tsensuurioht, kas sõna-, kultuuri- ja/või ajakirjandusvabadus on tänases Eestis ohus.

Konservatiivide levinud narratiivi kohaselt käib mööda ülikoole ja sotsiaalmeediat ringi üks tont, kes summutab arutelusid, vaigistab kriitikat ja kirjutab ette, kuidas on kohane kõneleda. See tont on poliitkorrektsus, mis pakub mugavat kattevarju vaenukõneks.

Kuidas suhtuda seadusandlusesse, mis on küll sõnades vaenukõne hukka mõistnud ja peab seda karistamisväärseks, kuid ei suuda seda põhimõtet praktikas rakendada ega soovi seda ministri isikus silmanähtavalt ka teha?

Parempopulismi tõusuga Ida-Euroopas kaasneb mitmeid riiklikke erisusi ja kõiki ei ole võimalik ühte patta suruda. Kõige olulisem on aga küsida, mis sellist lainet põhjustab. Oma roll on nii olematul vasakpoolsusel kui ka vaid fassaadipiidlemisega rahulduval meediavabrikul.

Olukorras, kus kogu läänemaailmas pead tõstnud parempopulistlikud poliitilised jõud on asunud süsteemselt nende suhtes kriitilisi ajakirjanikke marginaliseerima, ei kujuta Eesti demokraatiale tõelist ohtu hetkel ühegi ajakirjaniku stiil, vaid meediajuhtide ähmane arusaam ajakirjandus- ja sõnavabadusest ning selgrootus nende väärtuste eest seismisel.

RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed rahvusvahelisel tasandil olulistest teemadest. Seekord analüüsib Jan Lucas Videvik järjest enam tuure koguvat võidujooksu Arktika jäistele kõrbedele.