Müürileht

„Ei ole kurvemat vaatepilti kui ülikooliharidusega kolmekümneviiesed või viiekümnesed, kes närivad tühja pilguga, säde kustunud silmist, ekraani ees püüdlikult närimiskummi: film ja televisioon on vaimule samamoodi sisutu närimiskumm nagu raadio kõrvadele.”[1] – Henri Peyre, Yale’i ülikooli professor, 1944

Ühismeedia mõõdikute järgi on Eesti kõige edumeelsem erakond EKRE, kes juhib väiksearvulist trolliarmeed, haldab kõige populaarsemat erakondlikku Facebooki lehte ja on sukeldunud peadpidi meemimaailma, kus hinnatakse veidrusi ja ambivalentsust.

Tõenäoliselt on paljudel seltskondlikel üritustel olnud viimase aja üks põhiline jututeema veebruari lõpus puhkenud dopinguskandaal. ETV valimiseelse peaministrikandidaatide debati alguses küsiti samuti, mida arvavad erakonnajuhid suusakoondist tabanud tragöödiast.

Vastutus selle eest, millisena kõlab meie emakeel ning kuidas me seda hoiame ja rikastame, lasub igal eesti keele kõnelejal.

Nende valimiste ajal ei ole suurt vastandust suudetud väga jõuliselt esile manada, ent ilmselt on selle keskmes parempopulistlik uustulnuk läinud valimiste ajast ning see, kuivõrd ta oma positsiooni parandab. Ühed näevad neis hävingut, teised pääseteed. Kokkuvõttes on kõik väga emotsionaalne.

Tunne oma oponenti. Ettevõtjad on olnud ajaloos meistrid looma strateegiaid meedia, seadusandja ning aktiivsete kodanike manipuleerimiseks. Selleks et neile kohaselt reageerida, tuleb need esmalt ära tunda.

Meie veendumused polariseeruvad üsna lihtsa skeemi järgi. Millal on meie tõekspidamised ratsionaalsed ja eetilised ning millal (enam?) mitte? Kui ma saan teadlikuks sellest, et minu kogutud tõendusmaterjal on süstemaatiliselt kallutatud, siis kuidas ma peaksin sellesse edaspidi suhtuma?

Üha enam brände on hakanud sekkuma ühiskondlikku dialoogi ning võtnud ülekeevas poliitilises kliimas suuna, mis peegeldab nende väärtushinnanguid.

HIV levik ja selle tõkestamine on suurel määral seotud ühiskonnas ringlevate stigmade ja diskrimineerimisega, mis takistavad vajaliku info jõudmist abivajajateni.

Me ujume nagu vaalalised info-ookeanis, läbides pikki vahemaid, et süüa digitaalset planktonit. Mis juhtub aga siis, kui meie keskkonda satub suur hulk sünteetilist prügi, mida me ei suuda enam filtreerida ja seedida?

Ma ei saagi aru, mis toimub. Ilus maa ju ja toredad inimesed. Aga kodanikud kõnnivad ringi, turjad vimmast pinevil, sõrmenukid valged, silmad kurdude keskel kalgilt kollased. Nad tuututavad oma autodes, nagu käes oleks viimnepäev, ja saadavad kaasmaalastele läbi tuuleklaasi hääletuid raevupuhanguid.

RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord visatakse õhku küsimus, kas Prantsusmaalt alguse saanud kollaste vestide liikumine peaks olema ka teiste riikide protestijatele innustuseks või on õigluse nõudjatel ka moraalne kohustus jääda kehtiva õiguse raamidesse.