Müürileht

Lahkunud on armas sõber ja kolleeg, särav kuraator, kultuuriajakirjanik ja noor kunstiteadlane Triin Tulgiste-Toss. 

Riiklikud siirderiitused ja mesinädalad on justkui seljataga, nüüd võiks vaadata, kuidas mööda teisi Maslow’ püramiidi astmeid astuma hakata. Aga ega üleminek ei tähenda veel kohalejõudmist.

Pandeemia ei huvita enam kedagi. Ometi toimub kõik praegu sellest mõjutatuna, küllastununa tagajärgede maitsest.

Iseendast brändi tegemine kõlab nagu oma aja peremehest diginomaadi unistus, aga mis saab siis, kui bränd, mida on aastaid ehitatud, inimteguri tõttu lagunema hakkab? 

Kaubanduslikud teadaanded vallutasid esmalt leheveerud, siis linnatänavad, seejärel tele- ja raadioeetri, ujutasid üle interneti, tegid võimalikuks tähelepanumajanduse õitsengu ning parasiteerivad nüüd meie alateadvuses. Kas on üldse võimalik kujutada ette elu ilma reklaamita?

Räägime asjast – kuidas tuua Eestisse maailmaartiste ja miks see meile kasulik on? Miks on hetkel nii, et siia jõuavad ainult teatud artistid, aga Taylor Swift, Harry Styles, Justin Timberlake, Maroon 5 ja paljud teised mitte? Mida saaksime teha, et seda tendentsi muuta?

Sotsiaalmeedia mullis käib kaubategemine meeldimiste, südamete ning nunnude emoji-reaktsioonide valuutas. Oma päevase dopamiiniannuse tõstmiseks võetakse appi nii selfid, meemid, lapsepõlvefotod, kassid kui ka kapibaarad. Vestlustes säästavad aga aega naerunäod ja püstised pöidlad.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord selgitame, mida selle numbri katustermin ehk tähelepanumajandus õigupoolest tähendab.

Kas me tahame elada maailmas, mis juhindub pidevalt soolestikus toimuvast? Kas tähelepanumajanduse punutud kõikehaaravast võrgustikust on võimalik välja murda?

Alkoholikultuuri kujundamisse saame me sõprade, elukaaslaste, abikaasade, poegade, tütarde, isade, emade, õdede ja vendadena panustada kõik.

See, et kultuur on võitlusväli, on vana fakt, mida kinnitavad hiljutised näited. Nagu ka raha, mida kultuurile eraldatakse ja mille eest seda ostetakse, võib olla määrdunud, räpane ja isegi verine.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord vaatleme praktikat, mis on juba üle saja aasta käibel, kuid tekitab jätkuvalt ühiskondades teravat poleemikat, mille lõppu ei paista.