Müürileht

Ameerikas ja Suurbritannias näitab Z-generatsioon valitsevale eliidile praegu keskmist sõrme. Tulevikus võivad nad eelistada küünikutena poliitilisel areenil vabalt deklaratiivset passiivsust ning külma pragmatismi.

Neil on Elu24-s ja Delfis oma tag’id, tuhanded pisikesed fännid tunnevad nad tänavatel ära ja tahavad autogramme, nad on uue kooli arvamusliidrid, neid kuulatakse ja jäljendatakse, aga neil ka on, mida öelda.

Z-generatsiooni omavaheline kommunikatsioon on järjest visuaalsem. Nende suhtluskeele üks põhiühik on meem, mille jagamine, loomine ja lahtikodeerimine pakub olevikuhetke täitvat naudingut.

Müüdis Z-generatsioonist on peategelasteks meemid, Instagram, supertarbimine ja tööpõlgus. Kuigi 21. sajandi stereotüübid on kirjutatud just sellele põlvkonnale otsaette, elab Z-maailma reeglite järgi suurem osa inimkonnast.

Z-generatsiooni numbris teeme juttu nähtusest, millele Y- ja X-generatsioonil on tihti küllap lihtne üleolevalt vaadata ja mida marginaalseks hinnata. Ometi on eestigi youtuber’ite populaarsus just praegu tõusuteel.

Pikka aega vindunud põlvkondlik vastasseis leidis seni väljenduse üksikutes vihastes turtsatustes avalikus ruumis. Nüüdseks on selge, et käimas on globaalne lumehelbekeste ja kaerahelbekeste vaheline väärtuskonflikt.

Tartu Ülikooli vanemteadur Aimar Ventsel kirjutab Feministeeriumis, et Eestis pole käimas maskuliinsuse kriis, vaid vastupidi, siin on säilinud võimalused kunagise nõukogude proletaarse maskuliinsuse kohandumiseks uutesse oludesse.

Kas põlvkondade jaotamine x-ideks, y-teks ja z-ideks on üleüldse põhjendatud (ja kes üldse tulevad pärast neid? a-d?) või lihtsalt meelevaldne? Kas ükski põlvkond kannab endas midagi põhimõtteliselt uut?

Lähisuhete puhul ei pea olema vaikivaks eelduseks monogaamia. Polüamooria on samm teistsuguse normaalsuse suunas, kus on rohkem partnereid, tundeid, võimalusi ja riske, aga ka rohkelt enesearengupotentsiaali.

Lesbidel, geidel, biseksuaalidel ja transsoolistel tuleb heterotest tihedamini ette, et perekonnana üksteise eest hoolitsevaid inimesi on terve võrgustik. Samas pole see mõnikord mitte isiklik valik, vaid rõhuvate struktuuride loodud sundolukord.

Mida teha siis, kui unistused maailma paremaks muutmisest asenduvad küsimustega, kas teha abivajajate heaolu nimel koostööd orjapidajatest ärimeestega või jätta nende elud moraalile alla vandudes saatuse hooleks.

Armastuse teed on kummalised. Ühel hetkel oled pealaest jalatallani üleni selle magusas nektaris, järgmisel on sind sellest välja heidetud ning seisad ihuüksinda läbiligunenult ja eksinult pimedas öös.