Müürileht

Sotsiaalmeedia kogukonnagrupid peegeldavad eestlaste olmet, teravaid teemasid ja kurioosseid juhtumeid Ida-Virumaalt Saaremaani välja.

Kindel on see, et hea naaber on tingimata üks äärmiselt väärt leiutis.

Mais külastas Eestit rahvusvaheliselt tunnustatud iiri kogukonnateadlane Cormac Russell, kes jagas Müürilehega oma mõtteid individualismi võidukäigust, klientelistliku riigi ohtudest, üksilduse ületamisest ning kogukondlikkuse võimalikkusest magalarajoonides. Tegemist on hea soojendusega Müürilehe juunis ilmuvale naabriteteemalisele numbrile.

Tahate diagnoosi tänapäeva ühiskonnale? Minge rääkige Marju Lauristiniga. Tõsi, seekord tuleb jutuks ei rohkem ega vähem kui kogu Lääne tsivilisatsioon, mis on Lauristini hinnangul ühe suure tsükli lõppu jõudnud.

Selle artikli algidee pärineb Jaak Tombergilt, kes andis tudengitele ülesande kujutada ette, milline näeks välja mõni kindel Eesti paik aastal 2049. Meie suuname oma tähelepanu aga aastale 2100 ning teie ees on eri inimeste nägemused vabalt valitud kohtadest või ühiskonnast üleüldiselt – sellest, millist düstoopiat, utoopiat, üleminekut või vähikäiku me 22. sajandi alguses võiksime kogeda.

Transinimeste käekäik Natsi-Saksamaal ja Eesti esimese vabariigi ajal oli väga sarnane: ainsaks võimaluseks ühiskonna äärealadel toimetamine, sellega kaasnenud kuritegevus, riigiaparaadi orkestreeritud tagakius ja häbistavad arstlikud ülevaatused. Õnneks koonduslaagreid 30ndatel Eestis veel polnud.

Ülikool on ruum, kus võrsub lisaks akadeemilisele läbikäimisele ka lähedasemaid suhteid. Kas üliõpilaste ja õppejõudude vaheline intiimne lävimine tuleks ära keelata?

Lahkunud on armas sõber ja kolleeg, särav kuraator, kultuuriajakirjanik ja noor kunstiteadlane Triin Tulgiste-Toss. 

Riiklikud siirderiitused ja mesinädalad on justkui seljataga, nüüd võiks vaadata, kuidas mööda teisi Maslow’ püramiidi astmeid astuma hakata. Aga ega üleminek ei tähenda veel kohalejõudmist.

Pandeemia ei huvita enam kedagi. Ometi toimub kõik praegu sellest mõjutatuna, küllastununa tagajärgede maitsest.

Iseendast brändi tegemine kõlab nagu oma aja peremehest diginomaadi unistus, aga mis saab siis, kui bränd, mida on aastaid ehitatud, inimteguri tõttu lagunema hakkab? 

Kaubanduslikud teadaanded vallutasid esmalt leheveerud, siis linnatänavad, seejärel tele- ja raadioeetri, ujutasid üle interneti, tegid võimalikuks tähelepanumajanduse õitsengu ning parasiteerivad nüüd meie alateadvuses. Kas on üldse võimalik kujutada ette elu ilma reklaamita?