Müürileht

Reedel, 18. augustil algab Viljandis alternatiivkultuuri ja peavoolu vahel ühisosi otsiv kunstifestival QQ. Sel puhul välja antud Müürilehe erinumbri avab Erik Alalooga, kes ütleb, et subkultuur ei ole mitte luuserite klubi, vaid sinna koonduvad inimesed, keda tõmbab tundmatu poole.

Kaks nädalat pärast ametisse nimetamist võttis Donald Trump agressiivselt ette 11 miljonit paberiteta sisserändajat puudutavad immigratsiooniseadused. Uus president nõudis ning nõuab praegugi, et teatud kategooriatesse kuuluvad inimesed kiiresti riigist välja saadetaks. Talupidajad on aga hakanud aru saama, et riigi toidutootmine ei saa hakkama vaid valgete meestega.

Kui 19. sajandiks olid Põhja-Ameerikat koloniseerinud eurooplased suutnud tuua sealsete põlisrahvaste õuele põhimõtteliselt maailmalõpu, seisab nüüd kogu inimtsivilisatsioon oma võimaliku hävingu ees, kuna meid ohustavate kliimamuutuste vältimiseks ei jõuta suurt midagi mõistlikku ette võtta. Kust leida sellises olukorras lootust, küsib Aro Velmet Vikerkaares.

Kui selle aasta alguses otsustas muusikaplatvorm Bandcamp oma terve ühe päeva tuluga toetada Ameerika Kodanikevabaduste Liitu, siis täna, 4. augustil tehtud ostude eest teenitud omatulu läheb transsooliste õiguste eest võitlevale organisatsioonile Transgender Law Center.

Teadupoolest toimus möödunud laupäeval, 8. juulil Tallinn Pride Parade ehk rahumeelne LGBT+ kogukonna toetusrongkäik Tallinna vanalinnas. Kohalolijad teavad, et sedakorda oli üritus sootuks teistsugune kui varasemad, millest viimane jääb kogunisti kümne aasta tagusesse aega.

Tartu Ülikooli semiootikamagister Mehmet Emir Uslu kirjeldab olukorda Türgi ühiskonnas enne kevadel toimunud rahvahääletust, kus anti napi edumaaga autoritaarsete kalduvustega president Tayyip Erdoğanile võimu juurde, ning selle sündmuse võimalikke tagajärgi, mis nüüd lahti rulluma hakkavad.

Sotsiaalmeedia levib isegi loomariigis, muutes mõne neljajalgse tõeliseks kuulsuseks. Miljoni fänniga imesiga Esther elab elu, millest tema lihakehaks taandatud liigikaaslased võivad ainult unistada – roosad kostüümid, suured kübarad ning kodune keskkond. Milles peitub tema saladus ja miks peaks Estheri elusaatus meile korda minema?

Hilismodernse ühiskonna omnivoorid ei ole pidanud vaatama silma loomadele, kes lõpetavad tema toidulaual. Seda teevad tema eest teised inimesed, kes üritavad tööstuslikul tootmisliinil oma emotsioone rutiinse rütmiga blokeerida. Mõttemehhanismid on aga nii lihatarbijal kui ka tapamaja töötajal üldjoontes sarnased.

Sotsiaalse õigluse kaitsjate jaoks on järgmiseks võitlustandriks loomad, kelle rõhumist ehk spetsiesismi harrastab suurem osa inimkonnast seda endale teadvustamata. Ometi on loomade ekspluateerimisel ilmseid sarnasusi rassismi ja seksismiga, mis paljastuvad intersektsionaalses raamistikus.

Inimene on patoloogiline süstematiseerija, kes on pannud loomad enda hüvanguks tööle. Ent arvestamata looduses valitseva kaoseteguriga ning suutmata juhtida eluslooduse masinavärki, ähvardab teda ennast selle hammasrataste vahele jäämine.

Inimese ülimuslikkusse on kerge uskuda, sest seda on toetanud üldine ühiskonnas käibel olev eetiline paradigma. Seesama mõtteviis on lubanud ka loomi masinatena käsitleda. Ma ei ole ainus, kellele tundub hoopis vastupidi – loomade ekspluateerimine on tervikuna ebaeetiline tegevus.

Inimene on igavene kolonisaator – loodusele vastanduja, kelle ees elurikkus taandub. Inimkonna hetkelise vohamise tõttu kannatavad teised taime- ja loomaliigid, kelle olemasolust sõltub ometi ka inimliigi enda edasine saatus.