Müürileht

Vastsündinud Müürilehe jaanuarinumber on vaba ja lehes puhuvad muutusteiilud. Meil on uus kolleegium, katsetame residendiprogrammiga, tutvustame kaht uut rubriiki ja leidub muud värsket.

Samal ajal kui keskmine eluiga tõuseb ja arusaam keskeast nihkub ülespoole, pommitatakse inimesi, peamiselt just noori naisi, varakult juttudega vananemise ohtudest. Kellele jääb privileeg rahulikult ja loomulikult vananeda?

Iseenda privilegeerituse tajumise teeb iseäranis keeruliseks selle iseenesestmõistetavus ja kohatine paratamatus. Ometi jagavad kõik inimesed ideaalis vastutust oma koosolemise organiseerimises, milleks on vajalikud tähelepanelikkus ja tundlikkus – katse mõista ja võtta tõsiselt ka teiste inimeste eksistentsi, meelelaade ja ka paratamatusi.

Levinud eksiarvamuse kohaselt on Eesti haridussüsteem egalitaarne, kuigi ka PISA uuringud näitavad, kuidas see taastoodab ühiskondlikke ebavõrdsusi. Paar muudatust hariduspoliitikas aitaksid ebavõrdsust vähendada, kuid haridus ei saa muutuda sotsiaalpoliitika aseaineks.

Privileeg on ebamugav mõiste, mis osutab paljude jaoks pimekohtadele, mida kas ei taheta või siis ei soovita tunnistada. Teadmatus on õndsus ja privileeg selle õigustus.

Elamisväärse tuleviku tagamisest on puudu vaid poliitiline tahe.

Eesti avalikkuses Iisraeli-Palestiina konflikti ümber lahvatanud arutelud panevad küsima, mida tähendab terrorism ning kellele ja kuidas rakenduvad inimõigused.

Uimastitega kaasnevaid kahjusid aitaks vähendada pelgalt see, kui me ise näiteks peol, festivalil või muus keskkonnas teiste suhtes tähelepanelikumad oleme.

On aeg rääkida elusuuruses Londistest Eesti filmimaastiku magamistoas – Apollo turumonopolist ning tema londi ulatusest ja raskusest. Mida kujutab endast vertikaalne monopol kinoturul ning kuidas see mõjutab Eesti filmi, kinolevi ja -publikut?

Viimaste nädalate meediaveergude jälgimine on kinnitanud, et on toimumas mustvalge meediasõda, kus pooled on ette valitud ja pooltoonidele ei ole eriti ruumi.

Olla filmirežissöör, ent miks mitte ka stsenarist või keegi muu, Eestis – see nõuab küllaltki sihikindlat fanatismi, oma unistuse toetamist muu töö või projektidega ja pisut ka pimedat läbimurdelootust.

Üles on kasvanud põlvkondade jagu inimesi, kes on harjunud lapsest peale lävima online-sõpradega. See kirjatükk on ühe sellise sotsiaalmeedia põlvkonna veebibeebi sulest ning isiklik internetisõpruse ajalugu on põimitud siin pisut kollektiivsemaga.