Müürileht

Sel nädalal, 19.–20. aprillini toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias rahvusvaheline konverents soost ja seksuaalsusest (post)sotsialistlikus muusikas, teatris ja visuaalkunstis, mida korraldab muusik ja sotsioloog Hannaliisa Uusma.

Huumoriprogramm teles keskendub peamiselt vaid meelelahutuslikule koguperehuumorile ning ühiskonnakriitilist satiiri kohtab harva. Kus on meie aja huumori enfant terrible’d, kel jaguks söakust võtta pilke alla ka nähtusi, mille järele januneb pealekasvav telepublik?

Huumorietiketti pole keegi kontekstispetsiifilisuse tõttu kirja pannud, kuid multikultuurses ühiskonnas, kus otseselt rassistlikud, seksistlikud ja homofoobsed väljendused on põlu all, tasub endalt üha rohkem küsida, kas ja millist nalja üldse tohib teha.

Naljaga on see naljakas asi, et ühelt poolt on ta hästi lihtne ja teisalt hästi keeruline. Ühelt poolt tuleb ta iseenesest, näiteks igasuguses veebi- või muiduvestluses sõprade või sugulastega, Facebookis või kohvikus, tuleb kutsumata ja tellimata, peaaegu mõtlemata. Aga teisalt võib temaga üsna kergesti üle piiri minna, võib mööda rääkida, tahtmatult teisi solvata.

Kirjanik ja akadeemik McKenzie Wark kirjutab Berliini beinnaali kataloogis ja KKEKi uudiskirjas sellest, et kliima on hakanud muutuma kiiremini kui ajalugu ning selle asemel, et keskkonnamuutuste eest modernsetesse punkritesse peituda, peaksime leidma viise, kuidas säilitada ja taastada oma planeedi elukõlblikkust.

Esmaspäeviti koguneb kultuuriklubi Kelmi baaris tasuta, kõigile avatud keelegrupp, kus saab kümmelda nii eesti, vene kui inglise keeles, olenevalt kohaletulnud inimestest ning nende keeleõppesoovist. Õppimine toimub vabas vormis, juuakse koos teed ja räägitakse juttu, õppides ning õpetades nii vastastikku üksteisele keelt.

Sel nädalal Iirimaal Dublinis vahistatud Imre Arakas oli väidetavalt palgatud Iirimaa narkokartelli Kinahan poolt, kelle sihtmärgiks oli rivaalitseva Hutchi jõugu liige James Gately. Mis põhjusel on süttinud gängisõda, mille ohvriks on praeguseks langenud juba 11 inimest?

Tartu Ülikooli sotsioloogia eriala doktorandid Eveliis Padar ja Häli Tarum kritiseerivad MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi hiljutist pressiteadet, et samasooliste suhteid ei pea enamus Eesti kodanikest mitte kunagi õigustatuks, öeldes, et uuring on läbi viidud ebateaduslikel alustel.

Mare Tralla meenutab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirjas, kuidas sai temast feminist 1990ndate Eestis, mil enamik eestlasi rühkis neoliberalistliku ameerika unelma poole ning enda feminismiga sidumine tähendas põlu alla minekut.

Maaja peatoimetaja suhtumisest Euroopa Liitu ja Angela Merkelisse tehti hiljuti juttu juba Eesti Ekspressis. Tuudur-Jaan Rekkor aga vaatleb küsimust Maaja ideoloogiast veelgi laiemalt, ära on toodud mahlakaid tekstikohti Maaja veergudelt, selle peatoimetaja meilidest ning ka prokuratuuri hinnangutest.

Sel reedel, 31. märtsil toimub Ülase12s paneeldiskussioon põgenike poliitilisest organiseerumisest ja solidaarsusaktivismist ning järgmisel päeval, 1. aprillil räägitakse Kraamis vaatenurkadest migratsioonile kunstis ja aktivismis.

Brasiilia karnevalid on igal aastal toimuvad pidustused, mil kogu riik on haaratud pooleteise kuu pikkusesse tantsu- ja trallirohkesse karnevalilumma. Mis on sambakirg? Mis teeb selle nii ahvatlevaks eurooplastele ja kuidas näiteks eestlane seda mõistab? Kumb on siiski karnevalil olulisem – kas keha või selle kunst?