Müürileht

Religiooniantropoloog Marko Uibu kirjutab augustikuises Vikerkaares veebiportaalist Telegram, mis näitab vandenõuteooriate populaarsust Eestis.

Tartul on pikalt olnud Eesti natsipealinna kuulsus, kus tagidega kiilaspead mööda tänavaid ringi marsivad ning nendel omakohut rakendavad. Välistudengitele see olukorda lihtsaks ei tee, nagu kirjutab filosoofiamagistrant Tarun Gidwani.

Kui palju sellest, mida me räägime, jõuab adressaadile päriselt kohale? Kui suurt rolli mängib siin kas ajaline või ruumiline kaugus? Kes kannatab nn kriminaalse näo eelarvamuse all? Kuidas mõista inimest?

Neljapäeval puhkes Lesbose saarel Moria põgenikelaagris tulekahju, milles hukkus 66-aastane naine ja kuueaastane laps. The Guardiani andmetel oli tegemist õnnetusega ja tuli sai alguse gaasiseadme rikkest, mis süütas omakorda telgi, milles hukkunud viibisid.

Eestis ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides seostub vaimsete häiretega hirm häbimärgistamise ja „hullumajja” paneku ees, mis on pärit totalitaarse režiimi aegsest meditsiini kuritarvitamisest.

Suletud ühiskondadele omane hirmukultuur on pärast 11. septembri terrorirünnakuid järjest rohkem läänemaailma liidrite otsuseid mõjutanud. Korduste ja paljundamiste kaudu liigub hirm ühelt elualalt teisele, suurendades nõudlust julgeoleku järele, kuni peaaegu kõiki poliitikavaldkondi vaadeldakse läbi julgeolekuprisma.

Ajaloos on olnud perioode, kus vaimse tervise probleemid on olnud omamoodi moenarrus. Meenutame või Puškini-aegset Venemaad. 21. sajandi spliin on segu igavusest, antidepressantidest, (sotsiaal)meedia survest ja enesehaletsuse võimendamisest eneseabikirjandusega. Aga selles kõiges on ka oma võlu.

Maailmas astub umbes iga 40 sekundi tagant keegi vabasurma. Enamasti on see isik meessoost. Millest selline tendents?

Eestis ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides on vaimsete häiretega seostuv hirm häbimärgistamise ja „hullumajja” paneku ees pärit totalitaarse režiimi aegsest meditsiini kuritarvitamisest, kirjutab sotsioloogiadoktorant Merle Purre värskes Müürilehes.

Enne äsja selgunud USA presidendivalimiste tulemusi, arutles Christopher Schaefer novembrikuu Vikerkaares USA 45. presidendiks tõusnud Donald Trumpi välispoliitiliste vaadete üle.

Enese kaotamisest on hakatud viimasel ajal üsna tabuvabalt rääkima. Kergendav on see ilmselt kõigile neile, kes on ise mõne vaimuprobleemiga kokku puutunud. Tõsi küll, neile, kel on olnud õnne neid vältida, võivad need kõrvalseisjatena pahatihti mõistetamatuks jääda, aga kannatavale inimesele võib olla väga haavav, kui ei mõisteta, et depressioon ei ole midagi sellist, mis ühel hommikul tuleb ja teisel läheb.

Kellega siis ikkagi tantsida sambat? Kuhu on kadunud vana hea vaikne tugev mees? Kas sambaproff võrdub suhteproff? Jim Ashilevi küsib ja vastab.