Müürileht

Samal ajal kui vaatlejate hinnangul on kultuurisõda Ameerikas lõppenud ja seda konservatiivide kaotusega, on esimesed lahingud rullunud lahti postsovetlikus Eestis. Ameerika kogemus vihjab, mis meid lähitulevikus ees võib oodata.

Naise keha on allutatud ühiskondlikele võimusuhetele nii sel juhul, kui normiks on olla üleni kinni kaetud, kui ka siis, kui välgutatakse paljast ihu, kirjutab semiootik Ott Puumeister.

Rootsi rõivafirma H&M lansseeris hiljuti oma tänavuse sügiskollektsiooni reklaamklipi, kus kujutatakse brändile ebaomaselt mitmesuguste kehadega naisi enesekindlalt kaamerasse vaatamas. Samal ajal saab põhiliselt naissoost tööjõud, kes neidsamu riideid Indias ja Kambodžas kokku õmbleb, miinimumpalka ülikehvades tingimustes töötamise eest, kirjutab Broadly.

Müürilehe sotsiaalia- ja tegevtoimetaja Henri Kõiv kirjutab oktoobrinumbri juhtkirjas, kuidas traditsiooni uute arengute eest taraga piiramine päädib kokkuvõttes kultuuri reservaadistumisega.

Disainer Jaana Davidjants kirjutab, kuidas määrab avalik ja isiklik sfäär seda, millist käitumist naistelt oodatakse ning sellest, et vihane olla on tegelikult okei.

Poola sotsioloog ja feminist Weronika Grzebalska räägib Musta Esmaspäeva puhul saksa ajakirjanikule Kevin Culinale Feministeeriumis lähemalt Poola paremäärmuslaste plaanist abort kriminaliseerida ning selliste seaduste tagamaadest.

Katoliiklik Poola on ainus Ida-Euroopa riik, kus naiste õigus abordile on rangelt piiratud – see on lubatud vaid äärmuslikel põhjustel nagu rasedus vägistamise või intsesti tagajärjel või siis, kui naise või areneva loote elu on ohus. Praegu kaalub parlament abordi täielikku kriminaliseerimist. Täna, 3. oktoobril protestivad kümned tuhanded inimesed üle Poola ja teisteski riikides abordikeelu vastu.

Tartu Ülikooli etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia magistrant ning kultuuritöötaja Ilona Piirimägi kirjutab, kuidas ta sattus Kanadas revolutsiooniliste sündmuste pöörisesse, kui riigi põhjaosa põlisrahvas inuitid hakkasid protestima oma kultuuri kaubastamise vastu alkoholitööstuses ja mujal.

Kui jutt läheb meelemürkidele ja nende riiklikule reguleerimisele, armastatakse tuua positiivseks eeskujuks Portugali, riiki, kus kanged uimastid ja üledoosid olid veel lähiminevikus peaaegu iga leibkonda väga lähedalt ja valusalt puudutanud probleem.

Globaalne uimastipoliitika on püsinud viimase sajandi suuresti samal kursil – probleeme on püütud ohjeldada kättesaadavuse piiramise ja patustajate karistamisega, vähem hariduse, ennetuse ja ravimisega. Uimastikonventsioonide loomingulisemast tõlgendamisest näiteks Hollandis on aga kasvanud välja neljas põhisuund – uimastikahjude vähendamine.

Eesti uimastipoliitika aktivistid on võidelnud juba pikemat aega ravikanepit puudutava seadusandluse lihtsustamise eest. Oktoobris avalikustatav uuring märgib selles protsessis üht suurt verstaposti – esimest korda kaardistatakse, kes ja miks pruugivad meditsiinilistel eesmärkidel Eestis kanepit.

Eestil diagnoositi uimastisõltuvus millalgi nullindate alguses. Sellele eelnes eiramisfaas ja järgnes pikem periood vangistuses. Kahjusid vähendades on Eesti taas uuele elule turgutatud. Nüüd vaidleb raske diagnoosiga patsient oma raviarstiga, et vähemalt meditsiinilise kanepi manustamine tuleks talle kasuks.