Müürileht

Vastuseis süstlavahetuspunktile, esikoht narkosurmade edetabelis, gentrifikatsioon, meeste ülikõrge riskikäitumine – need on kõigest mõned sümptomid, mis iseloomustavad neoliberaalse siirdeühiskonna patoloogiaid. Kui kaua me saame veel nendele läbi sõrmede vaadata?

Ma mäletan, et tegin elus esimest korda LSDd 18-aastasena. Minu kogenud punkarist sõbranna, kellele ma tema hulljulgete pealehakkamiste tõttu ikka alt üles vaatasin, oli mulle juba pikalt rääkinud, et see on lihtsalt nii lahe tunne. „Sa ei kujuta seda endale ettegi!”

Müürilehe homme ilmuvas narkoteemalises septembrinumbris kaevub sotsiaaliatoimetaja Henri Kõiv raportikuhjade alla, kulutab ametnike uksi, tuhnib ajaloos ning veedab aega narkopoliitika aktivistide seltsis, et saada aimu, kas Eesti narkopoliitikas on kõik nii lootusetult halvasti, nagu distantsilt vaadates paistab.

Aet Annist kirjutab Vikerkaares 7/8 2016 ulgueestlastest, kelle kogemus Eestiga ei pruugi ühtida riigi edukuvandiga. Välismaale kolimine muudab aga suhted oma riiki ning iseenda (rahvuslikku) identiteeti keerulisemaks.

Kirjanik Mihkel Mutt ja kulturoloog Tõnis Kahu arutlevad Jan Kausi modereerimisel Ööülikoolis Orwelli, Huxley ja McLuhani näidetel kirjanduslike düstoopiate ja nende ühiskondliku olemuse üle.

Meelis Oidsalu kirjutab palju poleemikat tekitanud Nihilis.fm-ist, mida võib käsitleda nii ebaõnnestunud start-up’ina kui ka silmapaistva alternatiivmeedia või mõjuka vastukultuuri fenomenina, ilma et üks käsitus teist välistaks.

Peale legendaarsete levimuusikasõnade on „Kes kellega käib?” ka huvitav sotsioloogiline küsimus. Kuidas leida partnerit, kui oled doktorandist heteronaine, kelle viimane kallim läks pärast keskkooli ehitajaks?

Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul on lähisuhtevägivalla ohvriteks peamiselt naised ning ~35 % naistest üle maailma on oma elu jooksul kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda oma partnerilt või mittepartnerilt. Piret Uustal disainis oma magistritöös ohvri turvatunde suurendamiseks turvaseadme paarisuhtevägivalla all kannatajatele.

Alton Sterling ja Philando Castile on järjekordsed nimed, keda me ei tohi kunagi unustada. Nad kaotasid oma elu tingimustes, kus valge inimese saatus oleks olnud teistsugune. Neile juhtumitele järgnenud politseivastane rünnak Dallase meeleavaldusel kogub polariseerunud kajastust meedias ning ähvardab varjutada ausat vestlust võimu süstemaatilisest kallutusest.

Jaanihommikul nägime kahte Inglismaad. Nad olid naabrid. Ühel pool aeda sirgusid ühtsuse ja koostöö viljad. Teisel pool tara oli lõhestatud riik, mis nõudis hingamisruumi.

Rändamiseks ning eneseotsinguteks vaheaasta võtmine on kujunenud noorte seas uueks normaalsuseks. Eesti uljaste seljakotirändurite jaoks on Roheline Mander muutunud pea kohustuslikuks vahepeatuseks eluteel. Seljakotituristide kreedo on lihtne: enne kui ajad juured maasse kodumaal, läbi elukool Austraalia metsikul maastikul.

Kus sa oled? Omaanis. Omaan? See on Araabia poolsaare tipus, Saudi Araabia, Emiraatide ja Jeemeni vahel. Kuidas seal on? Kas sa pead hijab’i kandma? Kas sa tohid seal autoga sõita? Kas sa alkoholi tohid juua? Kas seal on tsensuur? Kas seal on sõda? Kas naised võivad seal hääletada? Kas seal sigu on? Kas seal loobitakse inimesi kividega surnuks? Kas seal on üldse midagi peale kõrbe, ostukeskuste ja mošeede?