Müürileht

Tarmo Jüristo kirjutab Kaur Kenderi Untitled 12 protsessi valguses, miks püherdavad inimesed kunsti nimel mudas, oksendavad laval, pritsivad publikut verega, tõmbavad persest välja riigilippe ning kirjutavad raamatuid ja lavastavad filme, kus tegelased piinavad teisi inimesi.

Kas kapitalism ilma Panamata on võimalik? Hoolimata sellest, et maksuparadiisidest ja offshore-firmadest on saanud kapitalismi pärisosa, mis töötab 1% ülirikaste kasuks, leiavad sellised praktikad ühise hukkamõistu asemel jätkuvalt õigustamist. Kas saabki kritiseerida midagi, millesse ollakse nii palavalt kiindunud?

Oleme Müürilehes kritiseerinud lühinägelikke ja tagajärgedega mittearvestavaid majanduspoliitilisi otsuseid ning püüdnud tuua pildile keskkonnaargumente, millega arvestatakse praeguses ühiskonnas häbiväärselt vähe. Oleme ehk tõesti pisut liiga revolutsiooniliselt meelestatud, et uskuda, justkui ühiskonnal ja majandussüsteemil puuduks arenguruum ning muutumispotentsiaal õiglasema ja mõistlikuma maailmakorra suunas.

Koomik ja näitleja Märt Koik analüüsib oma Youtube’i lehel semiootilise, ent emotsionaalse pilguga, kuidas mõjus talle TallinnaTV-s äsja eetrivalgust näinud sari „Savisaare protsess”.

3. mail tutvustatakse Maaelukomisjonis karusloomakasvatuse mõjuanalüüsi. Debati algatanud loomakaitseorganisatsiooni Loomuse hinnangul on analüüs kallutatud ning ei pruugi tuua soovitud tulemusi.

Arengukoostöö oma ideaalversioonis võiks olla küll kasulik mõlemale riigile, kuid selle põhiliseks eesmärgiks peaks jääma vaesema riigi arengu toetamine, mitte rikkama riigi majanduslikud või poliitilised huvid, mille tõttu sihtriik tegelikult destabiliseerub.

Kodutus on maailma suurlinnades üha levinum probleem ja aina rohkem on inimesi, kes ei leia ühiskonnas oma kohta ning on sunnitud elama tänavatel. Linnaruumis toimub olelusvõitlus, kus võideldakse õiguse eest eksisteerida.

Tallinnas Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses toimub 23.–24. aprillil rahvusvaheline ratsionalistide konverents, kus arutatakse loengute ja paneeldiskussioonidega kaasaegse maailma väljakutsete ja probleemide üle ratsionaalsest maailmavaatest lähtudes. Põimitakse teaduslik suhtumine ja inimlik käitumine, mis on vaba religioonist, dogmast ja isehakanud autoriteetidest.

Üheksakümnendad on periood, mida peetakse määravaks kümnendiks Venemaa ja lääneriikide suhete kujunemisel. Külm sõda oli lõppenud, Venemaa oli öelnud lahti kommunismist ning tundus, et loodud olid kõik tingimused Venemaa muutumiseks läänelikuks demokraatlikuks ühiskonnaks.

Kumb on õige? Kas neil kahel on mingi vahe ja kas selle erinevuse mõistmine on üldse vajalik? Neile küsimustele pole võimalik anda õiget vastust. Küll aga saab esitada mõned suunised sel teemal mõtlemiseks.

Kui kultuslik noorteajakiri Noorus 90ndate lõpus hingusele läks, jäid alles kaks raskekaallast Meie Meel ja Xpress, millesse – olgugi et nüüdseks on mõlemad samuti lõpetanud – on salvestatud tuhandete lehekülgede kaupa kultuurilugu. Käisime arhiivides aastakäike 1997–1998 sirvimas ja veendusime, et põhiteemadeks olid tol ajal narkootikumid, seks, reiv ja popmuusika.

90ndad tõid endaga vabaduse – see oli aeg, mil kõik sai uue hingamise ja asju hakati tegema ühtäkki teistmoodi kui varem. Meeletute 90ndate tagaigatsemine peegeldab vajadust muutuste järele ka praeguses Eestis.