Müürileht

Eestlaste meeleheitlik püüd salata maha oma Ida-Euroopa juuri võis olla kasulik 90ndatel iseseisvuse saavutamiseks, kuid praegu on tegemist peamise takistusega ühtse poliitilise kogukonna loomisel, mis õõnestab demokraatliku ühiskonna alustalaks olevat arvamuste paljususe printsiipi.

Muusikakriitika kadumine võib näida lugejanumbrite mõttes õigustatud, ometi on plaadiarvustus oluline muusikalooline dokument.

Eesti seadusandjad peavad tegema tänavu olulise otsuse: kas Eestist saab lähitulevikus tuumariik või mitte? Ametis olev valitsus on algusest peale rõhutanud, et nii kaaluka valiku tegemine peab tuginema faktidele. Ainult faktidele rõhumisel kaovad aga silmist demokraatia teised alusväärtused, nagu läbipaistvus ja kaasatus.

Kas see küsimus kõlab praeguses Eestis imelikult? Naeruväärselt? Tehtavalt? Utoopiliselt? Privaatsust riivavalt? Kogukonnatunnet süstivalt? Majanduslikult kalkuleeritult?

Ei ole mingi uudis, et majandus on juba õige mitmendat kvartalit langustrendis, ent põhjused, miks toiduainete hinnad on niivõrd palju kallinenud, on segased. Ja miks peakski hindu langetama, kui inimesed on valmis rohkem maksma?

Uus aasta on juba mõnda aega kohal ja kõigi kindlasti palavalt oodatud Müürilehe möödunud aasta kokkuvõtegi nüüd teie ees! Nähtavasti huvitasid 2023. issanda aastal Müürilehe veebiväljaande lugejaid eelkõige teravad (kultuuri)teemad, aga ka ööelu nii ajaloolisest kui ka turvalisuse perspektiivist, vägivald, tüünemad vs. tõsisemad persooniintervjuud jne.

Kes oleks osanud arvata, et ühe riigiraadio programmimuutused ajavad inimesed barrikaadidele. Õhtuse vööndi kuulajate ja muusikaavalikkuse armastust Raadio 2 vastu aga alahinnati. Mõningaid mõtteid.

Vastsündinud Müürilehe jaanuarinumber on vaba ja lehes puhuvad muutusteiilud. Meil on uus kolleegium, katsetame residendiprogrammiga, tutvustame kaht uut rubriiki ja leidub muud värsket.

Samal ajal kui keskmine eluiga tõuseb ja arusaam keskeast nihkub ülespoole, pommitatakse inimesi, peamiselt just noori naisi, varakult juttudega vananemise ohtudest. Kellele jääb privileeg rahulikult ja loomulikult vananeda?

Iseenda privilegeerituse tajumise teeb iseäranis keeruliseks selle iseenesestmõistetavus ja kohatine paratamatus. Ometi jagavad kõik inimesed ideaalis vastutust oma koosolemise organiseerimises, milleks on vajalikud tähelepanelikkus ja tundlikkus – katse mõista ja võtta tõsiselt ka teiste inimeste eksistentsi, meelelaade ja ka paratamatusi.

Levinud eksiarvamuse kohaselt on Eesti haridussüsteem egalitaarne, kuigi ka PISA uuringud näitavad, kuidas see taastoodab ühiskondlikke ebavõrdsusi. Paar muudatust hariduspoliitikas aitaksid ebavõrdsust vähendada, kuid haridus ei saa muutuda sotsiaalpoliitika aseaineks.

Privileeg on ebamugav mõiste, mis osutab paljude jaoks pimekohtadele, mida kas ei taheta või siis ei soovita tunnistada. Teadmatus on õndsus ja privileeg selle õigustus.