Müürileht

Elevusega oleme jälginud viimase aja pöördelisi sündmusi. Suured saagad on jõudnud trolloloogide rõõmuks akadeemia seinte vahelt tänavatele. Kõik viitab sellele, et tulemas on ühiskondlik murrang. Lõpuks ometi on rehvi- ja bemmivennad, keskeakriisis härrased ning vähest kasutust leidnud, aga see-eest potentsiaalikad isased leidmas tõelist aktivismi ja ühiskonna edendamise kullasoont.

Müürileht pöördus eesti feministide ja naisõiguslaste poole palvega osaleda mõtteeksperimendis. Küsisime, millised võiksid olla ainult naistest koosneva valitsuse isikkoosseis ja prioriteetsed poliitikasuunad. Lubage esitleda, Müürilehe 100% naisvarivalitsus!

Eestis on vähe inimesi, vähemasti internetiga sina peal olevaid, kes ei oleks kuulnud üldse Facebooki grupist Virginia Woolf Sind Ei Karda!, rahvasuus „woolfigrupist” või ka lihtsalt „woolfist”. Järjest vähem näib olevat ka neid, keda kogukond ei ole otseselt mõjutanud.

Seadusemuudatus, mis kohustab Norras ka naisi ajateenistust läbima, võib seni pigem seitsme maa ja mere taha jääva naiste ajateenistuse teema ka Eesti jaoks üha aktuaalsemaks muuta.

Termin „meesfeminist” kõlab paljude jaoks oksüümoronina. Ennast just nõnda defineerivate meeste mõtted annavad tunnistust aga sellest, et feminismil on meeste jaoks pigem vabastav ja võimestav toime. Ainult nalja saab ehk pisut vähem.

Stereotüüpsest mõtlemisest loobumine aitab purustada iganenud võimuvahekordi, lahustada nende mõjuvälju ning rekonstrueerida – sõltumata päritolust – naise kuvandit nii nõukogude taaka kandvas Eestis kui ka patriarhaalsel Venemaal.

Eesti elanikke ühendab sõltumata rahvusest siinne sotsialistlik nõukogude ajalugu, mille naisliikumised erinevad märgatavalt lääneliku feminismi omadest. Sellest lähtepunktist suhtuvad naised siinmail feminismi endiselt pigem umbusuga, olgugi et kasu tooks see eelkõige just kehvemat olukorda kannatavatele naistele, kelleks kipuvad olema Eestis enamasti kohalikud venelannad.

Sisemiselt polariseerunud, elitaarne ja killustunud, kuid sellele vaatamata järjest laiemat kandepinda omandav – selline võiks olla eesti feminismi diagnoos anno 2016.

Kõik feministid on vihased. Neid solvab, kui mehed neile lilli kingivad ja uksi avavad...Tuleb tuttav ette? Vaatame, mida on nende müütide kohta öelda feministidel endil.

Täna kell 20 toimub punk-sotsiaalkeskuses Ülase12 filmiõhtu seerias isemoodi_islam, kus näidatakse Parvez Sharma dokumentaali „A Jihad for Love" (2007) lesbi-, gei- ja transsoolistest moslemitest nii islami- kui läänemaailmas.

Ma ei ole mingi pühapäevafeminist, muidugi, aga ma ei ole ka kuidagi radikaalne. Seetõttu on nii kummaline, et mingite ringkondade jaoks olen mina võib-olla kõige feministlikum kuju üldse. Ja ma sugugi ei arva, et ma olen ainus niisugune, vaid, vastupidi, usun, et ma olen üks lõpmatult tavaline feminist.

Eelmisel aastal maeti 9400 inimest nii, et nende nime ei teatud või ühtegi omakest kirstu kõrvale seisma ei tulnud. Üksikud hinged, kel ei olnud kogukonda, peret. Taoliseks kogukonnaks on Uku Tomikase jaoks korporatsioon.