Müürileht

Redi Koobak, Linköpingi ülikooli järeldoktor ja õppejõud soouuringutes kirjutab feminismi erinevustest Idas ja Läänes. Esimesel on traumaatilise Nõukogude Liidu kogemuse tõttu raske kohaneda läänelike mõttevooludega, samal ajal kui Lääne feministid ei mõista naiste positsiooni postsotsialistlikes maades.

Märkimisväärsete keskkonnakahjude taustal viimastel kümnenditel püstloodis kasvanud majandusega Hiina on globaalse kliimakokkuleppe saavutamisel võtmeriik. Hiina valitsus on hakanud tegema arglikke samme rohelisema tuleviku suunas, kuid võetud kurss on habras.

Eestlased võivad küll olla laias ilmas tuntud oma infotehnoloogiliste saavutuste poolest, kuid digiajastu inimesed igatsevad üha enam hoopis puhta ja metsiku looduse järele – miski, mis on Eestis veel säilinud. Kohalikud inimesed ei tohiks unustada selle ainulaadsuse hindamist ja kaitsmist.

Päris hull on mõelda, kui hapral jääl oleme jõudnud 50. lehenumbrini. Aga sellegipoolest järjekindlalt. Müürilehe tegemise käigus on tulnud kolleegiumis ette palju vaidlusi, üle on elatud mõned närvivapustused, köögid on siniseks suitsetatud, sisse kimutud pakkide viisi sigarette ja joodud liitrite kaupa tökatiks tõmbunud kohvi.

Semiootik ja poliitik Mihhail Lotman avaldas aastavahetuseöö Kölni sündmuste järel oma blogis arutluse, kuidas maailmas järjest süvenevale põgenikeprobleemile Eestis adekvaatselt reageerida. Lotman leiab, et nii kohalikel kui sisserändajatel tuleb vastastikku teineteise kultuurieripärasid tundma õppida, et ennetada sarnaseid kuritegusid siin.

Eesti moslemikogukond, kes on siin seni rahulikult elanud ja toimetanud (muide, 16. sajandist alates), on hakanud saama ähvardusi meie oma eestlastelt, kes on seadnud islamiusu ja ISISe vahele võrdusmärgi. Eesti moslemitel on sõnum.

Suure südamega (post)teismelistest maailmaparandajaid, kes lähevad Aafrikasse külakogukonda harima või maja ehitama, on Eestiski järjest rohkem. Kodus võetakse nad vastu kangelastena hoolimata sellest, kas nende abi ka tegelikult asja ette läks. Aafrika trööstitu reaalsus võib idealistist hoopis küüniku teha.

Peale selle, et paavst Franciscus paistab silma aktiivse Twitteri kasutajana ning on kaasa teinud rokkalbumil, erineb ta meie ettekujutusest ühest katoliiklikust kirikupeast veel nii mõnelgi viisil.

Sloveenia-Horvaatia piiril hetkel korda tagavale Eesti politsei missiooniüksusele ESTPOL-2 pole probleemiks ulatada oma abistav käsi ka siis, kui toitmist vajab põgenike sülelaps.

Paavst Franciscuse sümboolsed žestid ja kultuurisõja doktriini hülgav retoorika on süstinud paljudesse lootust, et temast saab tõeline reformaator, kes viib Vatikani lõpuks 21. sajandisse.

Just nõnda arvas üks anonüümne internetikommentaator 2010. aastal ning seoses religiooni suhtumisega näikse see arusaam eestlaste praegust enesekuvandit küllaltki hästi kirjeldavat. Aga kust see väide pärit on ja on’s sel ka mingi tõepõhi all, sest õigupoolest pole me ju ainus „maailma kõige ateistlikum rahvas”.

Kaarel Arb (29.11.1982 – 2015) oli oma naksitrallilikus muheduses inimene, kelle lähedal oli alati hea olla. Tema külje alla oli peol alati hea tantsima minna, sest nii sai alati palju nalja ja üldiselt paistis, et Kaarlit ümbritseski alati selline küllaltki ebareaalne murevaba tsoon.