Müürileht

Tehnoloogiauudiseid lugedes võib tekkida tunne, et iga päev toob mõne uue revolutsioonilise nutividina või maailma uueks loova rakenduse. Kainem pilk annab aga tunnistust, et riigid on innovatsiooniveduritena tagasi tõmbunud, üleüldine riskijulgus langenud ning murrangulistena reklaamitud uuendused pigem inkrementaalsed.

Ma ei tea vist kedagi, kes saaks öelda, et tal on palju aega. Kõigil on ikka pigem pidevalt kiire. Neid, kes ei reageeri meilidele paari päeva jooksul, peetakse juba väga omamoodi tegelasteks. Tehnoloogia areng on asendanud küll tööjõu tehastes robotitega ja kiirendanud hüppeliselt asjaajamise kulgu, aga suuremat vabadust see tavalisele tööinimesele pole siiski andnud.

See on nüüd ühe tagurliku neoludiidi pihtimus. Sellise, kellel pole nutitelefoni, kes ei säutsu Twitteris ja kes eelistab lugeda uudiseid paberkandjal. Olukorras, kus inimene usaldab ennast vabatahtlikult järjest rohkem tehnoloogia teenistusse, on iga väljavõideldud ruutmeeter tehnoloogiavabas oaasis kulla väärtusega.

Tallinna Ülikooli popkultuuriteooria lektor ning muusikakriitik Tõnis Kahu mõtestab Müürilehe värskes novembrinumbris düstoopia domineerivat rolli tänases kultuuripildis.

Juunis toimunud TedGlobal konverentsil Londonis kõneles Johann Hari narkosõltuvusest ning oma töö tulemustest uuriva ajakirjanikuna seoses selle mureväärse nähtusega. Hari jõudis selgusele, et narko- aga ka kõige muu sõltuvust ei ole kõige parem ravida vanglaga, vaid sõltlaste tagasi ühiskonda aitamisega.

Sel neljapäeval, 29. oktoobril on semiootikutel ja teistel Lotmani koolkondlastel põhjust taas Kirjanike maja keldribaari koguneda, kuna kell kuus õhtul algab Arhiivis esimene Semiosalongi sellesügisestest surmateemalistest seminaridest.

Kui ma oleksin suhtekorralduse õppejõud, siis viimane nädal paistnuks mulle kui jõulukingitus. Esmaspäeval esitatud alkoholipoliitika reformikavale andsid alkoholitootjad vastulöögi, mida võiks nimetada „teematapmise” õpikunäiteks. Seda kuuest lihtsast näpunäitest koosnevat strateegiat oleks patt jätta vaid alkotootjate teada. Niisiis, lühike õpetus agarale lobistile: „kuidas tappa ebameeldivat arutelu?”

„Suur osa üpsilonidest suudab oma käitumisnormide ja sellise n-ö kokkuleppimata iseendast tuleneva eetika ja aususe printsiibiga oma tegevust reguleerida. Nad ei vaja tohutut bürokraatiat ja reglementeerimist, vaid iseenesest mõistetaval koostööl põhinevaid kokkuleppeid, mis ongi uus normaalsus.”

Kuidas teha nii, et sinu kodukandis oleks huvitavam ja kodusem elada? Ega muidu ei saa, kui tuleb ise pihta hakata. Kui hoog juba sees, peab ainult vaatama, et üksi kogukonda vedama ei jääks, vaid et vastutus ja ettevõtlikkus laieneks ja jaguneks võimalikult palju. Müürileht jagab koostöös Linnalaboriga tulevastele kogukonnaaktivistidele soovitusi.

Miljonid oma ohtlikuks muutunud kodust lahkunud inimesed ületavad igal hommikul ka eestikeelses meedias uudisekünnise. Kel teavet napib, võib nendest arvudest päris ära hirmuda, kartes omagi tuttavliku kodukandi kadu. Tartu Ülikoolis semiootika magistrikraadi teinud ning nüüd doktorantuuris õppiv Seattle'ist pärit Tyler James Bennett selgitab sisserändaja pilgu kaudu, miks mõnisada uustulnukat aastas meile hoopis meeldida võiksid.

Kui kogukonnameediast peaks valmima kunagi entsüklopeediline koguteos, võiks selle koostaja hankida lähtematerjali järgnevast tekstist. See on püüe defineerida Generaadiot kui kogukonnapõhist projekti alfabeedi kaudu.

Skvottimine, mille juured Suurbritannias ulatuvad kaugele sotsiaalse ebavõrdsuse ajalukku, on praeguses kosmiliste üürihindadega Londonis nii mõnelegi rändurile, tavalisele tööinimesele kui ka pensionärile ainus võimalus taskukohane peavari leida. Kahjuks teevad linnavõimud „süsteemivälise" elu järjest keerulisemaks.