Müürileht

„Suur osa üpsilonidest suudab oma käitumisnormide ja sellise n-ö kokkuleppimata iseendast tuleneva eetika ja aususe printsiibiga oma tegevust reguleerida. Nad ei vaja tohutut bürokraatiat ja reglementeerimist, vaid iseenesest mõistetaval koostööl põhinevaid kokkuleppeid, mis ongi uus normaalsus.”

Kuidas teha nii, et sinu kodukandis oleks huvitavam ja kodusem elada? Ega muidu ei saa, kui tuleb ise pihta hakata. Kui hoog juba sees, peab ainult vaatama, et üksi kogukonda vedama ei jääks, vaid et vastutus ja ettevõtlikkus laieneks ja jaguneks võimalikult palju. Müürileht jagab koostöös Linnalaboriga tulevastele kogukonnaaktivistidele soovitusi.

Miljonid oma ohtlikuks muutunud kodust lahkunud inimesed ületavad igal hommikul ka eestikeelses meedias uudisekünnise. Kel teavet napib, võib nendest arvudest päris ära hirmuda, kartes omagi tuttavliku kodukandi kadu. Tartu Ülikoolis semiootika magistrikraadi teinud ning nüüd doktorantuuris õppiv Seattle'ist pärit Tyler James Bennett selgitab sisserändaja pilgu kaudu, miks mõnisada uustulnukat aastas meile hoopis meeldida võiksid.

Kui kogukonnameediast peaks valmima kunagi entsüklopeediline koguteos, võiks selle koostaja hankida lähtematerjali järgnevast tekstist. See on püüe defineerida Generaadiot kui kogukonnapõhist projekti alfabeedi kaudu.

Skvottimine, mille juured Suurbritannias ulatuvad kaugele sotsiaalse ebavõrdsuse ajalukku, on praeguses kosmiliste üürihindadega Londonis nii mõnelegi rändurile, tavalisele tööinimesele kui ka pensionärile ainus võimalus taskukohane peavari leida. Kahjuks teevad linnavõimud „süsteemivälise" elu järjest keerulisemaks.

Maffia – see halvakõlaline termin on loonud IT-skeenes eestlastest omaette brändi. Silicon Valleys toimetavad eestlastest ettevõtjad moodustavad Eesti üha laieneva diasporaa hinnatuima osa. Kuid milleks meile üldse väliseestlaste kogukond?

Räägime juba aastaid soolisest palgalõhest ehk meeste ja naiste keskmise tunnipalga vahest. Eurostat esitab igal aastal kõigi ELi riikide vastava näitaja ja Eesti oma on järjekindlalt halvim. Oleme korraldanud arvukalt tööjõu-uuringuid ja näinud, et meeste ja naiste palgavahe ei ole sugugi alati objektiivsete teguritega põhjendatav. Tundub, et probleemiga tegeletakse, aga... otsused olukorra parandamiseks on ikka veel langetamata.

Eesti poliitikas on oodatud valget laeva juba aastaid. Viimastel kohalikel valimistel nägid tartlased valimisliidus Vabakund demokraatia päästeinglit. Nad eksisid. Poliitika päästmine on meie kõigi ülesanne ja Vabakund selleks lihtsalt vahend, mida ei osata paraku veel kasutada.

Kultuur ja alkohol on Eestis juba aastasadu ambivalentselt suhestunud: küll on kõrts täitnud seltsimaja rolli, siis sai karskusliikumisest kultuuriseltside prototüüp ja nüüdki rahastatakse kultuuri osalt alkoholiaktsiisist.

Kogukond on popp! Kogukond on hip! See on postmodernismi vastulöök jäikadele struktuuridele ja bürokraatia masinavärgile. Nüüdseks on üks ring täis: tagurlikust kogukondlikust mudelist on saanud kõige eesrindlikum organiseerumise vorm, mida neoliberaalid usinalt ekspluateerivad.

Mind on vaevanud aastaid üks küsimus: miks ma ise pean kodanikuühendusse kuulumist igavaks? Ometi mõistan ma proaktiivsuse olulisust edasiviiva jõuna mis tahes kontekstis. Aga miks, põrgu päralt, toimub see kõik nii organiseeritult, vaimuvaeselt, eos kompromissialtilt ja kohati isegi tüütult? Ehk kui tsiteerida Gustav Kalmu: „Miks ei ole endiselt cool maailma parandada?”

Eesti avalikus ruumis vohama hakanud rassistlik diskursus on mitmekesisem, kui see ehk pealtnäha paistab. Kategoriseerida üritades võib eristada agressorid segregeerijatest ja kultuurikaitsjatest. Veel sügavamale kaevudes selgub, et pagulased on toodud võltsohvriks.