Müürileht

Mind on vaevanud aastaid üks küsimus: miks ma ise pean kodanikuühendusse kuulumist igavaks? Ometi mõistan ma proaktiivsuse olulisust edasiviiva jõuna mis tahes kontekstis. Aga miks, põrgu päralt, toimub see kõik nii organiseeritult, vaimuvaeselt, eos kompromissialtilt ja kohati isegi tüütult? Ehk kui tsiteerida Gustav Kalmu: „Miks ei ole endiselt cool maailma parandada?”

Eesti avalikus ruumis vohama hakanud rassistlik diskursus on mitmekesisem, kui see ehk pealtnäha paistab. Kategoriseerida üritades võib eristada agressorid segregeerijatest ja kultuurikaitsjatest. Veel sügavamale kaevudes selgub, et pagulased on toodud võltsohvriks.

Sügisel arutab riigikogu sotsiaalministeeriumi ettepanekul alkoholi elustiilireklaami keelustamist. Elustiilireklaam on näiteks need klipid, kus noored meekarva kehad on lõkke ümber uue suvise spritzer’iga. Seaduse täpne tekst ja pakutud piirangute nimekiri pole veel saadaval, kuid taolise otsuse poole on püüelnud aastaid erinevad rahva tervise kaitse organisatsioonid.

Kloordioksiidi (MMS) teemaga seoses toome välja üldised tunnused, mis „imeravi” diskursust iseloomustavad. See pole mõeldud kriitikana konkreetsete alternatiivmeditsiini praktikate vastu, vaid näitamaks, et need kasutavad sageli üsna sarnaseid veenmismeetodeid ja strateegiaid.

Neuroteaduses jõuti hiljuti järeldusele, millesarnast võib kohata ka budistlikus filosoofias – tõdemusele igasugusest iseolemise illusoorsusest. Sisuliselt tuleb leppida sellega, et oleme vältimatult osa meid ümbritsevast keskkonnast. Selles valguses on oma egole tähtsuse omistamine suhteliselt mõttetu tegevus.

Kaks aastat tagasi sündis kodanikuühiskond Eestis justkui teist korda. Ajal, mil meeleavaldused olid muutunud normiks ja võimukriitika üha käremeelsemaks, otsustasid linnakodanikud Tartus, et võim peab kuuluma rahvale. Sündis kogukondlik valimisliit Vabakund. Mäletate veel seda aega?

Täna, 30. septembril leiab Genialistide Klubi saalis aset esimene osa mitmeosalisest pagulaspoliitikat käsitlevast debatisarjast, mis kannab seekord nime „Kas pagulasmure on Eesti mure?”.

Kalendrisse vaadates nähtub, et september ongi kohe läbi. Võib vist juba öelda küll, et sain hakkama – sain lausa väga hästi hakkama! Ma mõtlen seda, et panin selle kuidagi enda kasuks tööle: leidsin lausa mingi valgustuse või paar. Ja mul oli nii huvitav.

Disclaimer: järgnevat artiklit ei tuleks võtta poliitilise arvamusloona. Pigem on see humanitaariuid ja -hämming, pseudofiloloogilis-semiootiline küsimus ilma olulisemate järeldusteta.

Müürilehe toimetusse laekus suve viimastel päevadel veiniplekkidega ümbrik. Peale oli kirjutatud „Suurimatelt kultuurisõpradelt” ja postmargil ilutses vahutav õlu.

Täna, 23. septembril toimub Tallinnas Vene Teatris rahvuste päevale pühendatud lõimumisteemaline väitlusturniir „Rahvus ei loe. Rahvus ei loe?”.

„Kosmopoliit” on Müürilehe rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.