Müürileht

Nädal aega eemal sotsiaalmeediast, kvaliteetajakirjandusest, Sirbist ja Müürilehest. Saatsime neli noort inimest seitsmeks päevaks infodieedile ja lasime Saagimil, munitsipaalmeedial ja näosaatel neid mõjutada. Otsisime vastust küsimusele, kuivõrd vormib ümbritsev infoväli meie reaalsust.

Olgugi, et Nihilist.fm-is on palju igasugust müra ja tegijate isikliku tausta ja maneeriga tuleb tuttav olla, et sellel ennast mõnes kohas mitte segada lasta, on avaldamisplatvorm päevakorrale toonud mitmed väga aktuaalsed teemad, mida Eesti laiemas avalikkuses pole seni peetud oluliseks käsitleda võtta.

Majandusabi on muutunud meie ajastu üheks suurimaks ideeks ja ideaaliks. Valitsuste edukust hinnatakse selle järgi. Bill Gates on pärast Microsofti ülesehitamist pühendanud sellele oma elu, Bono ja mitmed teised kuulsused teevad kampaaniat rahasummade suurendamiseks.

Karusnahakasvanduste peamised õigustajad on paradoksaalselt need, kes endile seda kasukat tegelikult lubada ei saa. Kasvanduste keelustamise vastu astub tihti just seesama „inimene tänavalt”, kelle kohta käivad read: „Miks ta kõnnib sonis hallis? Sest et karvamüts on kallis.”

Kui Müürileht mul infohügieenist kirjutada palus, jäin hetkeks nõutuks. Minu arust on Anu Saagim maailma seksikaim naine ja fakt, et presidendiproua minu lemmikräppariga suudles, võib tähendada, et American Dream saab viia isegi Maarjamaa armuafäärini.

Kui noor inimene kasvab suureks, loetakse talle peale sõnad, mille järgi ta peab toimima. Samal ajal näeb ja kuuleb ta teiste tegusid ning need on talle eeskujuks. Mis saab aga siis, kui igapäevased tegemised ja kusagilt kõrgemalt kostuvad sõnad omavahel ei klapi? Kui räägitakse justkui üht, aga kõik toimivad ikka teisiti? Sel juhul muutuvad eeskujud mannetuks ning kuuldu tühiseks. Just selline tundub aga olevat kasvava noore inimese igapäev, milles ta on sageli üksi jäetud.

Hans H. Luige algatatud preemiale kandidaatide esitamise tähtaeg on 31. detsember.

Infoühiskonna aluseks on andmed. Aga mitte ainult. Infoühiskonna aluseks on korrastatus ja mõtestatus nendes andmetes. See tagab tänapäeva ühiskonna hüve – informatsiooni – kvaliteedi.

Kust siis hakata tõmbama piiri meedia- ja blogiformaadi vahele? Kellel on õigus ajakirjandust teha? Kas selleks on vaja ajakirjanduse erialal omandatud kõrgharidust tõendavat paberit või riigi väljastatavat tunnustatud meediaväljaande tõendit? Ma kahtlen, et see oleks hea mõte.

Homme, 19. novembril toimub Tartus AHHAA teaduskeskuses konverents „Kust tuleb kogukonnatunne?”, mis lükkab hoo sisse 24.–30. novembrini toimuvale üle-eestilisele Ühisnädalale. Kodanikuühenduste tegevusi ja koosloomist tutvustav konverents keskendub inimestele, kes kogukonnatunnet loovad ja pakub lahendusi, kuidas ka teised seda paremini teha saaksid.

Tänavuse, 1.–2. novembril Tartumaal Rõka külas Peramaa puhkekeskuses peetud semiootika sügiskooli alateemaks oli „Sees ja väljas”, millega võeti luubi alla Eesti kirjanduse ja teatri tõlgendamine ja toimimine kohalikul kultuuriväljal ning nende tõlkimine võõrkeeltesse, väliskultuuridesse.

8. novembril AHHAA keskuses toimuval TEDxTartu konverentsil tutvustatakse uusi õppimismeetodeid, tehnilisi lahendusi ja inimaju tööd, ühtlasi mõeldakse üheskoos Eesti tulevikule ja rahva tervisele.