Müürileht

Indias tähistatakse kevade tulekut Holi-nimelise tähtpäevaga. Huvitaval kombel peetakse läänes kevade tulekut meeles pärast kevadist pööripäeva, siin Indias aga enne seda – ajal, mil päev ja öö on sama pikad ehk 12 tundi.

Viimasel ajal on mul tihti tunne, et mul ei ole vaja enam midagi öelda. Kui saad ühtäkki aru, et ise on võimalik otsustada selle üle, kas millegi pärast südant valutada või jätta see tegemata, siis avastadki, et sul ei ole ühtegi probleemi, mida lahata. Pole tahtmist millegi üle vaielda, pole huvi millegi eest ega vastu võidelda.

Seoses 60 aasta möödumisega sellest, kui märtsipommitamises hävinud hoonete asemele kerkis Sõpruse kinomaja, võtsime ette jutuajamise Sõpruse kino ja teiste kultuuriprojektide rahastaja ja inspireeriva teenäitajana panustanud Indrek Kaselaga, kes üritab juhtida oma MTÜsid, nagu need oleksid äriühingud, ja oma äriühinguid, nagu need oleksid vabatahtlikud kodanikuühendused.

Luuletaja ja kirjanik Viivi Luik kõneleb oma Ööülikooli loengus mitmepalgelisest valest tänapäeva ühiskonnas: „„Kui tahad maailmas selgusele jõuda, õpi tundma iseennast,” ütlevad kõik, kes inimesest midagi teavad. Samad sõnad võib ka pea peale pöörata ja võib öelda: „Kui tahad iseendas selgusele jõuda, õpi tundma maailma.””

Festival VDRUG näitas, et noorte venekeelsete eestlaste probleem ei ole tunne, nagu oldaks eikuskil. Samuti ei morjenda ka halli passi omamine, vaid puudu on hoopis platvormidest, mille kaudu oleks võimalik väljendada nii enese identiteediotsinguid kui kujundada oma Eestit.

Iga uus teadmine toob endaga kaasa aina laieneva silmapiiri sellest, mida me veel ei tea, ning teadmatusest sünnivad üha suuremad riskid – võimalikud mustad stsenaariumid, mille ärahoidmiseks tuleb teha ettenägelikke samme.

Linnaplaneeringuliselt on favela’d isetekkelised planeerimata asumid, mis kerkisid tihtipeale sinna, kuhu jõukam elanikkond ei tahtnud elama asuda (küngastele ja järskudele nõlvadele). Hoolimata sellest, et 98% favela’de elanikest ei tegele narkoäriga, on need siiani valdavalt negatiivse imagoga, peavoolumeedia kaudu stigmatiseeritud kogukonnad, kus elab ligi veerand Rio elanikkonnast.

Kohmakas globaalne keelupoliitika näitab märke omaenda raskuse all kokkukukkumisest ning kui Eesti julgeks progressiivsemate riikide näitel üle vaadata oma senise uimastipoliitika, võiks ka siinsel murettekitaval statistikal olla lootust paraneda.

Meie riiki, kultuuri ja iseseisvust ei ohusta niivõrd mõni siiasattunud asüülipõgenik või siin pere loov väljamaalasest valdkonnaspetsialist, homoseksuaal või vene keelt emakeelena kõnelev eestlane, vaid peaasjalikult need, kes ei oska maailma ja endast erinevate inimestega tervemõistuslikult suhestuda – seda hoolimata nende nahavärvist, usulisest kuuluvusest, rahvusest või seksuaalsest orientatsioonist.

Soome-Eesti koostööfilm „Vehkleja” on kahtlemata selle aasta üks oodatumaid linateoseid. Soome filmimaailma superstaari Klaus Härö käe all valminud suurfilmi ilmestavad mastaapsed massitseenid ja erakordselt professionaalne produktsioon. Filmi peaosas on peensusteni ilmekas Märt Avandi.

Enne valimisi on taas pead tõstnud populism! Oh õudu küll. Aga mida see populism tegelikult tähendab?

Yoko Alender leiab, et lapsevanematel võiks valimistel olla iga lapse kohta lisahääl. Budistina paneb ta pahaks, et Eesti poliitiline eliit on Hiina puhul valinud suhete hoidmise tee, ja usub, et narkopoliitika debatt on varsti paratamatu.