Müürileht

Noorte meeste radikaliseerumine pole paratamatus. Selle leevendamiseks on meetmeid alates haridussüsteemi reformimisest kuni avameelsete kübervestlusteni.

Riigikaitse ei tähenda juba ammu ainult kahureid ja miine, rindejoon ulatub meie pähe. Seda luuakse sõnade, piltide ja narratiividega, mis pääsevad mõjule ja toimivad hirmutavalt, kui me neid kollektiivselt uskuma jääme.

Kaitsedemokraatia lubadus julgeoleku tagamiseks demokraatlikke vabadusi piirata näib populistidele ahvatlev. Ometi võib Eesti näitel öelda, et see ahvatlus libiseb parempopulistide käeulatusest eemale ja võib neile suisa kahju teha.

Sõjalised konfliktid jäävad korduma, kuna meie üldine arusaam julgeolekust on piiratud ega võta arvesse taustal vohavat struktuurset vägivalda. Rahumeelsemasse maailma jõudmiseks tuleks militaarinvesteeringute asemel panustada senisest rohkem rahutaristusse.

Kui vaadata meeste ja naiste viimaste aastate valimiskäitumist, saab tõesti väita, et mehed on Marsilt ja naised Veenuselt ning et Marsil valitsevad konservatiivsed vaated ja Veenusel liberaalsed. Uurime, miks on sooline poliitiline lõhe tekkinud ning kes ja kuidas seda võimendavad.

Mida tähendab poliitika? Mis tuleb sulle pähe seda sõna lugedes? Oletan, et esimene seos pole rõõm ega nauding.

Oligarhiast on harjutud rääkima Venemaa või Pärsia lahe riikide näitel, kuid see valitsemisvorm võib ajada juuri väga edukalt ka demokraatlikeks peetud süsteemides. Selle parimaks näiteks on Ameerika Ühendriikide viimatised valimised.

Liberaalse demokraatia jaoks tundub aasta 2024 minevat ajalukku kui annus horribilis – aasta, mil kõik, mis sai valesti minna, ka läks.

Narratiiv, mis taandab Kamala Harrise kaotuse tema soole, pelgalt ei varjuta tõelisi põhjuseid, miks Demokraatliku Partei korporatiivne agenda ei suutnud valijaid veenda, vaid kahjustab tõsiselt naispoliitikuid üle kogu maailma.

Kui Ukraina toetamine on Eestis iseenesestmõistetav, siis palestiinlaste suhtes napib avalikku poolehoidu. Tuvastasime kolm põhjust, miks see nii on.

Eestlaste meeleheitlik püüd salata maha oma Ida-Euroopa juuri võis olla kasulik 90ndatel iseseisvuse saavutamiseks, kuid praegu on tegemist peamise takistusega ühtse poliitilise kogukonna loomisel, mis õõnestab demokraatliku ühiskonna alustalaks olevat arvamuste paljususe printsiipi.

Lähiajalugu on pungil näidetest, kus nii autoritaarsed kui ka demokraatlikud riigid on püüdnud aktiivselt inimeste magamistuppa tungida. Kust jookseb privaatsusesse sekkumise piir?