Müürileht

Euroopa suurriikides on klassikaline sotsiaaldemokraatia kaotanud valijate silmis oma veetluse. Sellele eelistatakse parempopuliste või rohelisi erakondi. Ka Eesti sotsidel oleks neist arengutest nii mõndagi õppida.

Eesti vasakpoolsuse ajaloos esindavad juunikommunistid madalpunkti. Inimlikust seisukohast on nende intellektuaalide ideaalide purunemises omajagu traagikat. Nad polnud üksnes stalinistliku võimu, vaid ka isikliku vaimumaailma täieliku hävinemise ohvrid.

Valimistulemused üle Euroopa näitavad, et sotsiaaldemokraatlik sajand on lõppenud. Traditsioonilise töölisklassi hääbumine ning globaliseerumise võitjate poolele asumine on muutnud sotsid marginaalseks jõuks. Sotside allakäik ähvardab hävitada sõjajärgse liberaaldemokraatliku ühiskonnakorralduse.

Olukorras, kus parteide liikmeskond muutub järjest hallipäisemaks ning noorliikmete osakaal on vabalanguses, tuleks küsida, miks ei jõuta enam noorena poliitikasse. Kas noori on sinna üldse vaja?

Demokraatiat ohustavad kaks väärarusaama: ühte esindavad härrad, kes käsitlevad ühiskonda orgaanilise tervikuna ja hindavad kodurahu, teist luuserid, kes võimendavad väärtuspõhist klassivõitlust. Kui esimene summutab poliitilise konflikti, siis teine ajab selle äärmusesse.

Vahur Hollo analüüsis Poliitikalabori blogis poliitiliste oponentide suhtes kiire punktivõidu saavutamiseks kasutatavat senjöörisööstu tehnikat, millega viimati paistis silma siseminister Mart Helme ETV otsestuudios.

Konservatiivide levinud narratiivi kohaselt käib mööda ülikoole ja sotsiaalmeediat ringi üks tont, kes summutab arutelusid, vaigistab kriitikat ja kirjutab ette, kuidas on kohane kõneleda. See tont on poliitkorrektsus, mis pakub mugavat kattevarju vaenukõneks.

Ühismeedia mõõdikute järgi on Eesti kõige edumeelsem erakond EKRE, kes juhib väiksearvulist trolliarmeed, haldab kõige populaarsemat erakondlikku Facebooki lehte ja on sukeldunud peadpidi meemimaailma, kus hinnatakse veidrusi ja ambivalentsust.

Nende valimiste ajal ei ole suurt vastandust suudetud väga jõuliselt esile manada, ent ilmselt on selle keskmes parempopulistlik uustulnuk läinud valimiste ajast ning see, kuivõrd ta oma positsiooni parandab. Ühed näevad neis hävingut, teised pääseteed. Kokkuvõttes on kõik väga emotsionaalne.

Eesti poliitika on jõudnud peatsete valimiste eel uude ajastusse, mida iseloomustab sütitavate tulevikuvisioonide pakkumise asemel kaduma läinud tulevikkude mälestamine. Globaliseeruva maailma pidevalt muutuvate tingimustega silmitsi seistes on meid tabanud krooniline peataolek.

Lobitööl kui reguleerimata mõjutusmehhanismil on tavaliselt küljes onupojapoliitika, seljasügamise ja käsi-peseb-kätt-maik, see on miski, milles era- ja avalik sektor on astunud salaabiellu, kuid eksisteerib ka teine ja ehk isegi eetilisema alatooniga lobitöö vorm.

Innovatsioon seondub Eesti avalikus arutelus valdavalt majanduskasvuga. Paraku vaatab see suuresti mööda tööstusühiskonna tekitatud keskkonnakahjudest. Meil on tarvis uue põlvkonna innovatsioonipoliitikat, mis suudaks vastata nüüdisaja suurtele väljakutsetele.