Linnaruum
Miks liigelda teisiti, kui saab ka autoga?
Tallinn on tegelenud aastakümneid üksnes autokeskse mõtlemise ja planeerimisega, pidades teisi liiklejaid ebaoluliseks. Mida teha, et meie kõige vahetum elukeskkond oleks meeldivam? Et tänavad oleksid koht, kus on hea olla, mitte koht, kust ebamugavusega läbi liikuda?
Unistus paremast homsest
Olukorras, kus ratturid on Eesti linnaruumis olnud pikalt marginaliseeritud vähemus, pakuvad kollektiivsed rattasõidud võimalust näha sellist tänavapilti, mis võiks tegelikult kehtida igapäevaselt.
Linnaruumikolumn: Mittemidagitegemise oskus
Tasub õppida eristama, millal on mittemidagitegemine mõistlik ja millal takistab piduripedaali põhja vajutamine väärt ruumi loomist. Siinkohal ei saa Tammsaaret ega õpetaja Lauri usaldada.
Viis parimat pala RUA Tänavakunstifestivalilt
Mööda Eesti väikelinnu ja -asulaid ringirändav RUA Tänavakunstifestival toimub tänavu viiendat korda. Ürituse üks korraldajatest Salme Kulmar jagab oma mõtteid eelmise nelja aasta silmatorkavaimatest teostest.
Linnaruumikolumn: Kodanikuaktivismi seemned betoondžunglis
Õigus mõistlikult korraldatud ja tervislikule elukeskkonnale võiks olla demokraatlikus ühiskonnas sama elementaarne kui õigus usulisi, seksuaalseid või poliitilisi vaateid väljendada ja praktiseerida. See tuleb meil aga kollektiivselt kätte võidelda, kasutades selleks näiteks kihutustööd, puuoksa enda elukohaks registreerimist, kommunaalkunstilisi protestiaktsioone või hambapastaga pasteerimist.
Tuleviku linnaruum sünnib tehnoloogia ja füüsiliste muutuste koostöös
Kui linnaruumi puudutavaid otsuseid teha ametnike kõhutunde asemel suurandmete põhjal, on võimalik luua selline keskkond, mis arvestab ühtviisi nii jalakäija, rekajuhi kui kastiratturi huvidega.
Linnaruumikolumn: Tõmba koomale! ehk Raha ruum
Igasuguses ehitatud ruumis peegeldub paratamatult ka raha. Ühelt poolt on igal betooniühikul või asfalditükil hinnasilt, teisalt on suur ja põhimõtteline vahe, kas avalik ruum sunnib inimesi ruumikasutuse kontekstis raha kulutama või laseb neil niisama olla.
Linnaruumikolumn: Niit või niiduk ehk Mõistlikuma haljastuspoliitika ootuses
Suvelillede asemel püsikupeenrad, vähem anonüümseid muruplatse, teepeenrad kui biokütuse tooraine – rohepöörde elluviimiseks tuleks meie linnade ja infrastruktuuri haljastus muuta vähem hooldust vajavaks ja botaaniliselt paremini läbi mõelda. Lisaks kvaliteetsemale elukeskkonnale aitaks see suures plaanis nii raha kui ka muid ressursse kokku hoida.
Kangi all ja koduhoovis
Õismäe (või ka mõne muu -mäe) hoovilapsepõlv on selle kogejatele ja mäletajatele kindlasti ühelt poolt midagi väga isiklikku, aga teisalt ju ka üsna universaalset. Üheksakümnendate lastele on see kindlasti tuttav maastik kogu selle seltskondlikkuse ja üksindusega.
Kioskiajastu ja lapsepõlve lõpp
Tallinnas kunagi vohanud putkakaubandust on jäänud veel esindama viimased vaprad mohikaanlased, kuulutades nii ühe ajastu võimalikku lõppu.
Rohelised ebavõrdsused
Linnakeskkonnas on tühermaad olnud koht, kus inimesed saavad sekkuda maastikku sõltumata sotsiaalmajanduslikust staatusest. Kui gentrifikatsioon jõuab rohealadele, tõrjutakse sealt esimesena välja õhema rahakotiga ühiskonnagrupid koos nendele omaste praktikatega.
Linnaruumikolumn: Looduse kroon end kliimamuutuse eest ei kaitse
Inimkonna sajanditepikkuse tehnoloogilise egotripi tulemusena oleme kujundanud oma ühisruumi nii mitmeid loodusnähtusi eirates kui ka elurikkust hävitades. Teadmised paremini tegemiseks on juba ammu olemas ja täienevad pidevalt, kuid nende juurutamise loidus peaks tegema muret igaühele, kes võtab kliimamuutust tõsiselt.