Müürileht

Kuidas suhtuksime surijasse siis, kui vaataksime asja pilguga, et see on praegu ta viimane pingutus? Et ta on elanud oma elu ära ja nüüd on käes viimane üleminek, mis on sama suur ja tähtis kui sünd?

Eutanaasiast võib ja tulekski rääkida, kuid enne oleks vaja leida lahendus mitmele olulisele küsimusele, nagu palliatiivravi ja hospiitsinduse kättesaadavus, aga vältida ei tohiks elulõpu jutuajamisi.

leidsin hiljuti vihiku, kuhu olin kaheksa-aastaselt kirjutanud: „ma mõtlen tihti… rikkusest, surmast ja jäätisest.” praeguseks pole eriti midagi muutunud. tänu oma ettevõtjatest vanematele on mul olnud juba noorest east saati võimalik lüüa kaasa mitmes pereäris. läbi aastate on kõik tööotsad viinud mind ikka ja jälle surnuaeda.

„Armastus, valed, veri” hoiab vaataja tähelepanu ning hingetõmbepause ei paku.

Grönholmi ja Kaselaane staatiline dialoog tõmbab vaataja kõhedusse.

Istume Von Krahli teatri uue trupiga sauna eesruumis ja arutame pühapäevamaa igatsuse, mullistumise, infantiilsuse, infomere ja loomingulise vabaduse üle. Tere!

Novembrinumbri luule pärineb ukraina poeedi, kunstniku ja filmitegija Olha Povoroznõki sulest.

Müürilehe toimetus intervjueeris kaheksat inimest, kes puutuvad oma ametis sagedasti kokku surmaga. Surm on eksistentsi loomulik osa, aga sellest rääkimine ja sellele otsa vaatamine on enamasti seotud negatiivsete emotsioonide, tabude ja tumedusega. Seetõttu soovisimegi teada, kuidas suhestuvad surma ja seda ümbritseva kultuuriga inimesed, kelle jaoks see on igapäev.

Rääkida surmast tähendab peaaegu alati rääkida ka elust ning küsimus inimese lahkumisestki algab elu väärtustamisest. See, kuidas kohtleme vanemaid inimesi, kuidas toimime inimese lahkumise korral ning kuidas mälestame eelkäinud põlvkondi, näitab meie ühiskonna kohta paljutki.

Mudlumi kriitikakogumik on tõhus raamat neile, kes on kirjaniku käekirjaga juba tema proosateostest tuttavad, või miks mitte hoopis sisseviskaja autori ilukirjandusliku loomingu juurde.

Sotsiaalmeedia profiilid, mis elavad üle meie surma, on meie lähedastele ja sõpradele oluliseks mõttekohaks. Mida teha lahkunust alles jäänud kontodega? Kas ja kuidas väljendada leina sotsiaalmeedias, mis on korraga isiklik ja väga avalik? Kas surnud inimest on üldse viisakas oma sõbralistist kustutada?

Kalmistutel jalutades võib tajuda aegadeülest kollektiivsust – kohtumist tuttavate nimedega, kes on su hinge märgi maha jätnud või sinust indiviidi vorminud.