Müürileht

Sissetulekuid näriv inflatsioon ja pandeemia ajal kogetud paindlikum töökorraldus on nihestanud inimeste suhtumist töösse. Edukultusele ja rügamisele orienteeritud ühiskond vajab puhkust ja julgeb seda ka üha rohkem nõuda.

Pidin kirjutama juulikuu Müürilehte arvustuse näitusest „Tuur skulptuur”. Mingil hetkel avastasin ennast aga intensiivselt mitte-kirjutamast ja toimetaja kirju vältimast. Hullult sitt aeg oli, põlesin läbi ja kirjutasin selle kohta pika Facebooki postituse. Lõpuks sain kümme värskendatud tähelepanekut läbipõlemise kohta valmis.

Temperatuurid inimsuhetes ulatuvad rasketel hetkedel Kelvini skaalal tuhandetesse. Eriarvamused, tülid ja beef’id saab aga enda huvides tööle panna – kui tead, mida teha.

Igakuine veritsemine on olnud ajalooliselt tabuline nähtus ning bioloogilise keha eripäradest tingitud ebavõrdsus kimbutab naisi ka 21. sajandil. Milline võiks olla maailm, kui ühiskond tuleks menstrueerijatele vastu?

Tuudur Tamme töötab Maa-ametis teedehaldurina. Üldse mitte ametikohast tuleneva kohustusena kõndis ta hiljuti läbi kõik Tartu linna tänavad. Selline ettevõtmine vajab pisut selgitamist.

Autode tänavaruumi ilmumisega said jalakäijatest tüütud ja ohjeldamist vajavad tegelased, kes tuli reeglitele allutada – et nad ei läheks üle tee sealt, kust on loogilisem ja otsem, vaid sealt, kust on mugavam autojuhtidele.

Post-traumaatilise stressihäire ravis terendab silmapiiril lootuskiir, milles mängib peaosa aastakümneid keelu all olnud MDMAl põhinev psühhoteraapia.

Mitmekesine, kujutlusvõimet kaasav, uudishimust kantud tantsimine tundub professionaalide pärusmaa. Odavus ja paindlikkus eneseväljendusvormina teeb sellest aga demokraatliku kogemuste allika – ehk isegi tehnoloogia, mis on ühtaegu loomulik ja üleloomulik.

Televiisor on muutumas toanurgas vilkuvaks esemeks, mis leevendab infonälja asemel üksindust ja vaikust. Meeleolu tekitamiseks piisab nii mõnelegi teleekraanil praksuvast tulest või tunde kulgevast rongisõidust.

Seenelkäimise funktsioon ei ole tänapäeval enam esmajoones praktiline, vaid pigem hedonistlik, isegi meditatiivne. Aga kui seenele lähemalt otsa vaadata, siis kas tegemist on üldse taime või äkki hoopis loomaga? Ja lõppeks, kuidas peab seen vastu antropotseenile?

Käelisel tegevusel on tervistav toime. Teaduslikult on tõestatud, et see aitab peletada eemale negatiivseid emotsioone, stimuleerida aju ja suisa tugevdada immuunsüsteemi.

Kudumine nähtusena seostub ühtaegu nii maavillasuse ja kõige muu kodusega kui ka glamuurse ja (kõrg)moodsaga, minevikulise ja tänapäevasega, lääne ja idaga. Nõnda sõltub kontekstist seegi, mis pilguga vaatame näiteks 21. sajandi Eestis – kas siis isiklikus või avalikus ruumis – kuduvat isikut!