Habemeajamissalongide uus tulemine võib olla küll lumberjack-stiili, mille hipsterikultuur on moodi toonud, tagajärg, kuid tõeliste barbershop’ide taga peitub palju sügavam ja püsivam filosoofia.

Barber– ehk habemeajamiskultuuri ajalugu ulatub tagasi vanasse Egiptusesse, aega vähemalt 3500 eKr, kust pärinevad esimesed leitud habemeajamisnoad. Vanas Egiptuses oli habemeajaja ühiskonnas väga austatud roll, mida kandsid tavaliselt preestrid ja arstid, kellest esimesed end vahel lausa iga kolme päeva tagant üle keha paljaks raseerisid. Lisaks vohas juuste- ning habemeajamiskultuur eriti hõimude hulgas, kus ringlesid ebausk ja legendid, sest arvati, et karvade mahaajamisega väljuvad kehast ka kurjad vaimud. „Moodsa” aja barber-kultuuri ajaloo alguseks võib pidada 1893. aastat, mil professionaalne barber A.B. Moler avas Chicagos esimese seda eriala õpetava kooli. Oluline on ka märkida, et barbershop ei ole olnud ajaloos ainult koht, kus oma välimust kohendada, vaid tähtis paik, kus vahetada mõtteid ja arendada sõprussuhteid, parandada kogukonnasisest läbisaamist ja selle majanduslikku võimekust.

Stiil on jääv, mood on muutuv

USAs on barbershop’ide populaarsus aina kasvamas ning kuigi veel üsna lapsekingades, on see kultuur saanud viimastel aastatel jalad alla ka Tallinnas – üheks selle edendajaks on Balti jaama külje all asuv habemeajamissalong Rude Rats. Midagi traditsioonilisele salongile omast Rude Ratside „koju” sisse astudes eest ei leia. Administraatorilett on ääristatud täies ulatuses Jamesoni viskipudelitega, mille tagant töötajad endale aeg-ajalt vaadiõlut kallamas käivad. Peene minimalismi asemel õhkub siit pigem museaalset väärtust – kõrvuti seisavad antiikmööbel ja vintage, mille vormis on ka kõikvõimalikud pintslid, potsikud, käärid ja habemeajamisnoad, igal justkui oma lugu rääkida, kelle käest nad oma eluaja jooksul läbi on käinud, kellel habet harvendanud. Üks juuksurilaud on olnud varem vana klaver, millele on peegel peale sätitud, teisest kohast vaatab vastu peapesutool, mis on pärit hoopiski Polymeri tehasest. Puhas vana kooli barbershop, mis tegijate endi sõnul eristub uue kooli lähenemisest ning puhtast ja rafineeritud joonest ka selle poolest, et see on justkui külabaar, mis on kujunenud omamoodi kogunemiskohaks ja rahvateenriks, mitte rahaautomaadiks.

Rude Ratsi taga seisabki viis meest: ettevõtte ristiisad Roll ja Mati, kellega liitusid hiljem Kuri Hunt, Poiss ja Bob. Ja salong on siin kindlalt selle vedajate nägu, kuigi nendegi stiil varieerub keeluaja USAst roki ja hiphopini. Roll tudeeris varem hoopis näiteks metsamajandust, kuid otsustas siis saed kääride vastu vahetada ning töötas mõne aja Eesti esimeses barbershop’is Chop-Chop. Mati teenis aga leiba helitehnikuna, kuid ajas hobikorras ka meeste habemeid. Kui nende kahe teed ühes õllereklaamis osaledes ristusid, hakkaski plaan oma salong avada vaikselt veerema. „Me olime lihtsalt väga vaba käiguga, väga loomingulised, ei olnud üldse suunatud ärile, vaid pigem teenusele kui sellisele. Ja sellest saigi hoopis teistsugune barbershop, natuke teistmoodi suhtumise, välimuse, olemusega,” kommenteerib Roll, kuidas elustiil vaikselt tööga põimuma hakkas. Samas märgib ta, et palju on ka teenusepakkujaid, kes teevad habemeajamissalongi, kuna see on lahe: „Meil tegelevad kõik sellega ka tööväliselt. Mitte et me looks kuidagi mingeid uusi trende, aga me ei lähe moevooluga kaasa. Stiil on jääv, mood on muutuv. Samal ajal räägitakse, et oo, kas habe läheb moest ära – vahet ei ole, need, kes kannavad habet, need kannavad. Kõik. Sa ei osta endale motikat, et sõita sellega üks suvi ja siis otsustada, et enam ei taha! Sa kas oled motomees või ei ole, that’s it.”

Kliente linnapeast korstnapühkijani

Kuigi ajapikku on Rude Ratsi salongist käinud läbi inimesi 40–50 erinevast riigist ning ametimehi linnapeast korstnapühkijani, on meest üldiselt juuksurisse saada sama raske kui arsti juurde, kuigi muutusi on märgata. Seda suuresti viimase 2–3 aasta jooksul ning mõneti tänu vana kooli filmidele ja sarjadele, nagu „Boardwalk Empire”, mis meeste alateadvuses mingid laamad nihkuma on pannud, arvab Roll. „Sa ei saa minna uksest välja ja olla Godfather, ilma et sul asi paigas oleks. Mehed hakkavad tulema tagasi vana traditsiooni juurde. Ei ole nii, et tõmbad Mach3-ga lõusta puhtaks ja lähed välja, nii et sul on suvaline malts peas ja ongi kõik,” naerab ta. Kuid olenemata sellest, et mehed pööravad tänapäeval oma välimusele üha rohkem tähelepanu, märgivad ka Roll ja Mati, et põhjus, miks tee juuksurisse üldse ette võetakse, on suuresti naiste töö. „Ükski mees ei hakka kuhugi barbershop’i minema, vaid tuleb pigem jutuga, et ta läheb Madara salongi ja teeb seal ära. Aga naised on seevastu: „Kuule, Kaupo, ma leidsin ühe ägedama koha, et äkki tahad sinna minna?” Ja nii hakkab see arenema. Me teeme küll mehi ilusaks, aga enamasti teeme neid ilusaks naiste jaoks.” Ta lisab, et mehed küll kardavad uusi asju, mõeldes, et sellega kaasneb mingi mehelikkuse kadu, kuid lõpptulemust nähes saadakse aru, et tegelikult võib see olla väga maskuliinne.

Külabaari võrdluse juurde tagasi tulles ning viidates ka töö sotsiaalsele olulisusele, märgib Roll, et barber-salong on üks väheseid kohti, kus mees saab olla mees, nii et ta pole šovinist. „Meil on küll soolise võrdõiguslikkuse teema, aga nüüd on see kaalukauss niimoodi kaldu, et meestel pole võimalik enam kuskil sellised olla, nagu nad tahavad. Siin võid sa ajada lolli juttu, rääkida oma peremuredest, arutada, saada suhtenõu, sest sa tead, et see on koht, kus sa võid seda teha. See on nagu väikestviisi teraapia.” „Keda sa veel usaldada saad peale oma juuksuri,” sekundeerib Mati. Kui viitan faktile, et juuksuriks õppides tuleb tihtipeale läbida ka psühholoogiakursus, sõnab Roll, et siin mitte ei õpita psühholoogiks, vaid muututakse selleks, kuna päeva jooksul käib toolist läbi ca 10–15 inimest. „See paneb su ajule väga suure põntsu ja tõmbab su tühjaks,” ütleb ta ning mainib, et tänu sellele ei viitsi ta enam isegi baarides käia ega pärast tööd inimestega suhelda.

Rolli nägemuses võiks barber-kultuur omada siiski pisut laiemat haaret: „Minu plaan ongi see, et ma tahaksin tekitada sellest subkultuuri. See ei ole lihtsalt mingi putka nurga taga, vaid väike kultuuriline fenomen, mis muudab inimeste mõttemaailma.” Selle kujunemiseks on aga vaja ennekõike aega, haridusasutuste panustamist habemeajamise õpetamisse, mis nüüd vaikselt ka süsteemi sisse hakkab imbuma, ning seda, et nais- ja mees-barber’id omavahel suhtleksid, kuid naisi, kes ka tegelikult seda elustiili järgiks ja edendaks, on Rolli sõnul Eestis vaid üks või kaks. Lisaks veel selektsioon neist, kes barber’i-tööga reaalselt ka mõne aasta pärast tegeleda tahavad. Aga selleks, et asi ühtse tervikuna toimiks, läheb Rolli sõnul aega veel viis või kümme aastat.

Louis Caspar Smith kasvas üles Karlsruhes Saksamaal, kus ta tegeles meediakunsti ja helieksperimentide ning dokumentaalfilmide tegemisega. Hiljem on ta tudeerinud Mainzis, keskendudes kaameratööle ja fotograafiale, ning olnud tegev ka Berliini filmitööstuses. Alates septembrist õpib ta Erasmuse programmi raames Tallinnas Balti Filmi- ja Meediakoolis.