Ruutu Poiss läheb sündi sisse ja ei saa sealt enam välja.

★★★★☆

Sündi ja trummimasinatega tehtud electro fusion „II” viib Ruutu Poisi kirkamast ja soojemast „Palavast aiast” sumedamasse ja öisemasse (maailma)ruumi. Veidi roostes ja veealused saundid on eesti asi, seda kuuleb ka leibelite Porridge Bullet, MIDA ja Ukrainast pärit, aga siin resideeriva Muscuti, samas ka Ruutu Poisi Hollandis tegutseva koduplaadifirma Wake Dream puhul.

„Carole Collider” helgib ja vuliseb, kogu sädelust saeb sünteetiline, krudisev bass, aga pooleks ikka ei lähe, lugu kogub hoopis aina enam tuure ning silme ette laotub Drexciya-laadne kosmos, mis on ühtaegu funktsionaalne ja irratsionaalne: tantsid, aga jääd seisma ja mõtlema.  

Selle ja veel mitme loo (näiteks acid techno viilimine ja põrklemine loos „Rumba Route”) toel võib siiski öelda, et „II” on debüüdist tantsulisem ja vitaalsem, igal juhul füüsilisem, isegi vallatu ja kreisi („Kappa”), samas kui „Palav aed” on pigem mõtlik ja rambe ajumuusika. 

Paljud lood ei asu mitte elektroonilise muusika ajateljel, olgu suunaga minevikku või tulevikku, vaid kehastavad elektroonilise muusika olemust üldisemalt, igavikuliselt nagu sündi sisse minek. „Arbo Disco” dub-house algab sütitavalt ja maandub lõpuks deliaderbyshirelikus juhtmepuntras. Library music’u laadi süntpopis ehk „Shieldis” peidab end Maria Minerva vokaal, mis on lihtsalt üks instrument kilgendavate klaveriklahvide ja garage house’i saundiga bassi seltsis. „Formationis” läheb loo peategelane, kelleks on krõbisev rütmifiguur, idioodi järjekindlusega üles (näiteks kapi otsa) ja hüppab alla, kuni jääb keskele põrklema ja siis hõljuma, meie vaatame ja imestame: minimal synthwave kohtub electro-funk’iga.

Seda mõtlesin ma fusion’i all, kui te algul imestasite, et mis jazz-rock’i paralleelmaailma arvustus nüüd electronica kohta pihta hakkab.