Vipassanā, mis hõlmab kümme päeva vaikimist ja intensiivset mediteerimist, pakub võimalust heita pilk oma mõttemustritele ning nendest ka vabaneda.

Aasta eest mainis mu sugulane, et läheb kümnepäevasele vipassanā kursusele. Ma polnud sellest midagi kuulnud, kuid mind paelus mõte vaikuses olemisest. Panin info kõrva taha, muude mõtteliste vahelehtede sekka oma aega ootama.

Vipassanā tähendab asjade nägemist sellisena, nagu need tõeliselt on. Sõna tuleb paali keelest ehk vanimast keskindia kirjakeelest, mida kõneles tõenäoliselt ka Buddha ise. Arvatakse, et vipassanā on Buddha väljatöötatud mediteerimistehnika, mille abiga ta 70 päeva bodhipuu all mediteerides 35-aastaselt täieliku valgustatuseni jõudis. Mõned ütlevad ka, et vipassanā pärineb ühest vanimast budistlikust traditsioonist theravāda’st.

Vipassanā mediteerimiskeskuseid on üle terve Euroopa ja kursusele saab minna igaüks, selleks on vaja vaid nobedaid näppe (kursused täituvad kiiresti ning nõudlus ja huvi üha kasvavad) ning vastata küsimustikule (kui palju tarvitad narkootikume, kas oled depressioonis, kuidas on sinu suhted emaga). Mu näpud ei olnud kordagi piisavalt nobedad, kuid avastades ühel hetkel, et ka Eestis on kursus toimumas, registreerisin ennast ära ja mõtlesin, et saagu vaikus.

Pikk tee valgustatuseni

Saabuski päev, mil kogunesime bussi. Lülitasin oma telefoni aegsasti välja ning piilusin mööduvat loodust. Ma pole olnud just kõige tõsisem mediteerija, kuid enne kursusele minekut tegin ca 2,5 kuud iga päev mediteerimisega sooja, kasutades rakendust Waking Up[1]. Sealt leiab 50-päevase programmi, kus iga seanss kestab kuskil kümme minutit. Kohale jõudes ja päevakava uurides sai kiirelt selgeks, et kümne päeva jooksul tuleb iga päev mediteerida ligi kümme tundi ehk kokku sada tundi, sellele lisandus igaõhtune tunniajane dhamma[2] loeng. Ettevalmistus oli lahjalt öeldes ebapiisav, kuid samas ei oleks ilmselt miski suutnud mind selleks ette valmistada.

Vipassanā kursusel ei oota sind ees meeldiv puhkusereis vaikuses, vastupidi, tuleb teha meeletut tööd iseendaga, leppida nii füüsilise kui ka vaimse valuga ning teha rahu oma sisemiste karjuvate deemonitega. Põhimõtteliselt on see kümme päeva mungaelu ilma maise varata. Kaasmediteerijatega rääkida ei tohi, silma vaadata samuti mitte. Tuleb hoiduda halbadest kavatsustest (ei tohi sääski tappa ja tuleb vältida inimeste siunamist). Ei tohi isegi žestikuleerida (kuigi ukseava juures tekkis nii mõnigi kohmakas seisak, kus üks üritas teisele aupaklikult teed anda). See kõik on vajalik selleks, et teha mentaalset ruumi mediteerimisele.

Mediteerijaid oli igas vanuses ja eri rahvustest. Paratamatult sildistasin inimesed kiirelt, puhtalt nende välimuse või tegude põhjal. Näiteks kui keegi sööklajärjekorras ette trügis, sai temast Trügija, kui keegi mediteerimise ajal lakkamatult köhis, sai temast Köhija. Mõnikord vaatasin jällegi, et pilkupüüdvates rõivastes Surfar joob teed. Selliselt oma mõtteid vaadeldes mõistsin kiirelt, et ilmselgelt on mul veel pikk tee valgustatuseni.

Olin kujutanud oma elukorraldust kursuse alal ette kitsa askeetliku kambrikesena, kus puudub õhk, hädatoiminguid tuleb teha kuhugi voodialusesse plekk-kaussi ning söögiks saab iga päev vedelat körti ja kuivanud leivakontsu. Tuba oli parajalt hubane ja isegi liiga soe, õhku polnud. WC oli läikiv ja igas majas oli ka dušš! Ei pidanudki enda kaenlaaluseid jäises tiigis loputama ja oma maistest mugavustest täielikult lahti ütlema. Lisaks sai suurepärast toitu. Selle kõrval, mida olin lugenud paar päeva varem Viktor E. Frankli Auschwitzi memuaaridest „… ja siiski tahta elada”, saab see olema lapsemäng, mõtlesin ma.

Päeva jooksul mediteerisime kolmel korral kõik koos, ülejäänud hetkedel võis seda teha oma kambrikeses. Esimesed instruktsioonid olid lihtsad: tuli jälgida oma loomulikku hingamist ning hoida tähelepanu enda ninapiirkonnal. See erines mediteerimisest, mida olin senini praktiseerinud. Kui viimasel ajal olin mediteerinud koos Sam Harrise[1] maheda häälega ning jälginud oma kõhuõõne õõtsumist ja vahel ka väliseid helisid, siis nüüd olid kõik sellised ankrupunktid (ka sisse- ja väljahingamisel numbrite loetlemine, hingamise manipuleerimine, mantrad jne) keelatud. Need tegevat keskendumise küll lihtsamaks, kuid viivat meid tunnetuslikust reaalsusest kaugemale. Vipassanā tegelikkus piirdub sellega, mida inimene loomulikult kogeb. See ei ole see, mida sa tahaksid kogeda või mis sulle tundub, et sa koged. Ei, sellisel juhul oled sa juba kuskil mõtteliste illusioonide pärusmaal.

Kolmandal päeval koondasime tähelepanu veel väiksemale, ninasõõrmete ja huulte vahelisele trapetsikujulisele alale. Suutsin keskenduda võib-olla 20 sekundit, kui juba hakkas ahviaju möllama. Minu mõtete kiirteelt käisid slaididena läbi inimeste näod ja nimed, kellega olin kas või põgusalt nelja viimase aasta jooksul tutvunud. Ärritusin, pidades ennast otsekohe laisaks mediteerijaks ja väärtusetuks inimmassiks. Õpetuse järgi on sellised mõtted aga kõik aju sisseküntud käitumismustrid, millesse tuli suhtuda suure meelerahuga neile mitte reageerides – anicca-anicca[3], kumisesid ikka ja jälle videosalvestisest õpetaja Goenka sõnad mu peas. Pidevalt oma tähelepanu tagasi tuues muutus koostööaltimaks ka aju, kuid tekkis vastuolu, sest õpetaja sõnad hakkasid toimima justkui mantrana, millest pidi ju ometi hoiduma. Olin segaduses.

Alles neljandal päeval olime küpsed vipassanā tehnika õpetust saama. Selleks pidime aegsasti oma tähelepanuga kehal ringi liikuma, fikseerides iga väikseima tundmuse pealaest jalatallani. Eelnenud päevade ninatreening oli seega vajalik, et liikumine toimuks võimalikult väiksel alal ja ükski sensatsioon ei pääseks tähelepanuskanneri eest. Nii pidime lõpuks lahti saama oma saṅkhāra’dest ehk mõttelisest reostusest. Minu pinnapealse arusaama järgi on vipassanā’s kõik kehalised tunded otseselt seotud ka sinu mõtetega. Ühtlasi oli minu jaoks tegemist kõige raskema päevaga. Tuli juurde ka lisakatsumus: kolmel korral päevas tuli mediteerida liikumatult, asendit muutmata ja silmi lahti tegemata. Nii muutus sajapäine seltskond haudvaikseks ning harvemaks jäid ka köhatused. Esimestel kordadel poetasin sundasendist tuleneva valupisara ja 40 minuti piiril tundsin paanikat, et mu jalad on igaveseks välja surnud, kuid meditatsiooni lõppedes haihtusid piinad ja aja möödudes õppisin uuesti kõndima. Järgemööda kasvas seesmine kindlameelsus ja reaktiivne meelestatus.

Sööklajärjekorras andestasin Trügijale, eemaldasin ta sildi sootuks. Nüüd oli ta jälle pudrunäljas nimetu inimene nr 4. Köhija vastu tundsin vähem vastumeelt, suutsin reageerida igale tema köhatus- ja röhatuspuhangule kaastundega. Mõistsin, et ka Surfari suhtes tekkinud tõrge oli tõenäoliselt kadedus tema eluterve füüsise ning kuldsete lokkide vastu.

Igal aastal, kevade tulekul, kui puud lähevad punga ja aknad määrduvad nendesamade pungade tolmu tõttu, tuleb otsida välja oma vanad Müürilehed ning aknad puhtaks küürida, et valgus paremini tuppa sisse pääseks. Võib-olla näed ka toa seinal olevat maali uues valguses, avastad mõne detaili, mida seal varem ei näinud. Nii on ka vipassanā’ga, kõik on korraks klaarim – filter sinu ja maailma vahel on puhtam, esineb vähem meeltesegadust ning aju on hambaniidiga puhtaks tõmmatud.

Tutvumiseks

Secular Buddhism Podcast, YouTube

Vipassana, dhamma.org

„Making Sense with Sam Harris #102 – Is Buddhism True?”, YouTube

[1] Rakenduse töötas välja Sam Harris, pikaaegne mediteerija (ka vipassanā traditsioonis), kes on tuntud ka uusateistide eestkõnelejana. Rakendus ei õpeta vipassanā’t, vaid on pigem lihtsalt hea alguspunkt mediteerimisega alustavale inimesele.
[2] Dhamma või dharma on maailma tasakaalus hoidvad loodusseadused, mille järgi elada. Vipassanā kontekstis mõistetakse seda ka kui Buddha õpetust.
[3] Anicca ehk püsitus on budistliku filosoofia kontseptsioon, mis lihtsustatult väidab, et kõik on pidevas muutumises, lagunemises ja üleminekus ning seega mööduv – nii kannatused kui ka õnn.

Joosep Ehasalu valmistub aastaks 2020.