Mis toimub Eesti drag’i-maastikul? Vintage diiva Delfi Oraakel, konservatiivide peletaja Helmehirmutis, Baltic Drag King 2023 tiitliga pärjatud dändist Dykeonaut ja piimaautost välja karanud Temake räägivad.

Istume koos ühel augustilõpu neljapäeval. Minu ees on valdavalt Tartus tegutsevad drag-kunstnikud Delfi Oraakel, Helmehirmutis ja Dykeonaut ning tallinlane Temake. Peale kväärikogukonda kuulumise seob neid osalemine Eesti esimeses drag-esinejate lavastuses „Siinpool sood”, mis on sündinud koosloomena. Projekti käivitajad Mikk Lahesalu ja Elisabeth Staak on hoolitsenud selle eest, et lõppsaaduse kõrvale oleks lisatud ka drag’i-kultuuri kontekst, mida on aidanud välja tuua lavastusele eelnenud ürituste jada, mille hulka kuulus ka näiteks mängleva soolisuse ajaloo loeng, lektoriks ei keegi muu kui drag’i-ikoon Helgi Saldo! Lavastaja Elina Masing lõi lauale oma koreograafiataju, aidates siduda etteasted terviklikumaks ja rõhutada igaühe omapära. Juba mainitud drag-artistidele lisaks teevad lavastuses kaasa rabavad ja eriilmelised Anu the Drag Queen, Labia Koidula, Molly Matrix ja Oleandro.

Lisaks sädelusele ja bravuurile, mida kohtab lavalaudadel otse loomulikult külluslikult, löövad projektis särama kontekstitundlikkus ning mittebinaarsuse ja mitmekesisuse tähistamine. Ja muidugi asjaolu, et iga drag-kunstnik on meikar, juuksur, kostüümikunstnik jpm ühes isikus! Juba ainuüksi grimm ja kostüümid on etendusel ahhetama panevad, rääkimata tervikust, mis ei oleks täiuslik ilma publiku valju kohaloluta.

Ometi tajub drag’i puhul endiselt rohkesti eelarvamusi ja valestimõistmist, mis on loomulikult seotud nii meie valitsevate arusaamadega soost ja soorollidest kui ka sellega, et drag’i nähakse millegi marginaalse ja ebaolulisena. Seetõttu võivad drag-kunstnikud jääda neile vajaliku toeta. Lahates olukorda Eesti drag’i-skeenel, ei pääse loomulikult maailma kuulsaimast drag queen’ist RuPaulist, muredest ega ka suurtest unistustest. Asume asja juurde!

Alustan pärimist alustaladest. Mida on drag’i-kogukond teile andnud?

Temake: Ütleksin, et drag’i-kogukond on andnud palju häid sõpru. Eesti drag’i-skeene puhul on eriline, kui toetav on kogukond – me kõik oleme üksteise suurimad fännid. Nii tore on kaasa elada ja näha esinemistel, mida teised on välja mõelnud. Kui vaadata näiteks „RuPaul’s Drag Race’i” – millel on metsikult suur mõju drag’ile, kuna see on kõige mainstream’im –, siis seal on kesksel kohal konkurents ja üksteisega võistlemine. Ma imestan, et meil nii ei ole, aga samas, miks peakski, me kõik oleme erinevad kunstnikud ja teeme oma asja.

Helmehirmutis: Ma tunnen, et enne drag’i ei olnudki mul kogukonda. See on pakkunud mulle tuge ja võimalusi ning andnud julgust avastada näiteks sooteemasid. Olen alati olnud valjem ja värvilisem kui teised inimesed ruumis, laval saan seda välja elada. Olen saanud ka julgust ja oskusi, et ennast veelgi avada.

Dykeonaut: Jah, see on andnud kuuluvustunde. Enne olin samuti kväärikogukonnas aktiivne, aga drag on andnud veel ühe väljundi ja viisi, kuidas seda toetada.

Delfi Oraakel: Viimase kuuga on minu jaoks selgeks saanud, et kogukond on kõik. Kogukond on Eestis tihe, eriti Tartus – me esineme koos, teeme kostüüme koos, viime taarat koos. Me sööme ja joome koos, oleme üksteisele olemas.

Kui mõtlete teiste riikide peale, siis mis on Eesti drag’i-skeene eripära?

Helme: Kui esimest korda Lätis esinemas käisime, oli mul tunne, nagu oleksin ameeriklane. Olime seltskonnaga nii palju ekstravertsemad ja valjemad, jõime tagareas viskit ja üritasime ruumi elama panna, kuna publik istus ning vaatas vaikselt ja tõsiselt kunsti. Eestlased peavad end suurimateks introvertideks, aga see medal läheb küll Lätti.

Temake: Eesti ringkond on noor ja suurem buum on toimunud viimase aasta-kahega. Mulle on jäänud mulje, et meil on rohkelt erinevaid drag-kunstnikke, Lätis ja Leedus on skeene väiksem, Soomes jälle muidugimõista suurem.

Dykeonaut: Tartu drag on tõesti viimase kahe aastaga plahvatanud. Eelmine aasta oli vähemalt kümme debüüti (kaasa arvatud mina, Helmehirmutis ja Temake), mida on väga palju! Eesti drag ei ole unikaalne, aga võrreldes USAga, kus drag on eksisteerinud aastakümneid, on see siin väga DIY. Kui USAs on sellel eraldi kultuur ja baarid, siis meie peame kõigega ise hakkama saama. Meil pole eraldi inimesi, kes teeksid näiteks kostüüme või parukaid ainult drag’idele. Oleme väga underground, laiem drag’i-kultuur eksisteerib Eestis lihtsalt seetõttu, et inimesed tahavad seda teha. See pole siin kaugeltki mingi ärivõimalus.

Ma tunnen, et mõistel „drag queen” on veidrad konnotatsioonid – kuigi esinen drag’is üsna feminiinsena, siis ma ise sellega ei suhestu ja eelistan väljendit drag-kunstnik, kuna see on mittebinaarne ja juhib tähelepanu asjaolule, et see on kunst.

Temake

Temake: Lisaks Tartule on ka Tallinnas palju uusi drag-artiste tekkinud, põhjuseks algajatele suunatud üritustesarjad, näiteks House of Pedestriani drag’i-kool (2023. aasta oktoobris alustanud sugusantide kõrgkool – H.A.). See on platvorm, mis võimaldab inimestel turvalises ruumis katsetada, sellel on olnud plahvatuslik mõju.

Helme: Pärast Tartu esimest drag brunch’i vestlesin ühe paariga, üks neist oli eestlane ja teine austraallane. See oli nende esimene kogemus meie skeenega. Nad ütlesid, et meie kogukond on siiram ja südamlikum, võrreldes riikidega, kus drag ja produktsioon on suurejoonelisemad. Siin tehakse kõike rohkem inimeselt inimesele.

Dykeonaut: Mujal maailmas on ülekaalus drag queen’id – nad on üritustel peaesinejad ja alati ette tellitud, drag king’ide nähtavus on maailmas tunduvalt halvem. Eestis ja Lätis on drag-artistide sooline vahekord rohkem paigas. Muidugi on probleeme – koosseisud võiksid olla veelgi võrdsemad. Kogukonnaüritused on siiski väga mitmekülgsed, seal näeb kõike queen’idest ja king’idest creature’iteni välja. 

Delfi: Drag-kuningad peavad tegema kolm korda rohkem tööd kui -kuningannad. Kui nad võtavad korra käe pulsilt, siis tasakaal ja võrdsus hakkavad lagunema, seda peab pidevalt jälgima.

Mulle tundub kõrvalt vaadates, et skeene noorust arvestades on see siin tõesti mitmekesine. Nii palju vahepealsust! Kuidas te mõtestate seda, et kuningannad saavad kuningatest rohkem tähelepanu?

Dykeonaut: Nii palju, kui ma välismaa puhul tean, on tegu lihtsalt seksismi ja naistevihkamisega. Queen’id on enamasti cis-geimehed ja see mõjutab palju – neil on tunduvalt lihtsam saada kutseid esinemistele kui naistel, kes on drag queen’id.

Helme: Jaa, just. Ma usun, et vastus on patriarhaat. Heterote meelest on mees, kes paneb kleidi selga, põnev ja tabu ühel ajal. Kui naine paneb näiteks ülikonna selga, ei ole see sama – sel juhul tüdrukud lihtsalt teevad midagi.

Temake: Ma olen kuulnud, et inimestel on veider kinnisidee seoses muutumisega, mis toimub tänu meigile ja parukale. Suhtumine stiilis: „Ma poleks kunagi arvanud, et ta on mees!” Tahetakse näha seda, et drag’i tegevad inimesed pass’iksid ehk siis, et nad saavutaksid teiste silmis mehele või naisele stereotüüpselt omistatava keha, omadused või rolli olenemata nende sündimisel määratud soost, ja nende esitatav sugu oleks üheselt mõistetav. Kuningaid kritiseeritakse tihti, öeldes, et nad lihtsalt joonistavad vuntsid ette ja see on kõik. See ei ole tõsi – me paneme kõik sinna palju tööd sisse, vahet ei ole, mis soost sa oled või keda kehastad! 

Ma tunnen, et mõistel „drag queen” on veidrad konnotatsioonid – kuigi esinen drag’is üsna feminiinsena, siis ma ise sellega ei suhestu ja eelistan väljendit drag-kunstnik, kuna see on mittebinaarne ja juhib tähelepanu asjaolule, et see on kunst. Sugu on tõesti mingis mõttes selle kese, aga see on palju laiem kui mingist soost inimene kehastamas mingit teist sugu.

Helme: Kui toome sisse kuningad ja mittebinaarsed,  läheb asi inimeste jaoks keeruliseks.

Dykeonaut: „Drag Race” on küll drag’i platvormina edasi viinud, aga väga lünklikult – paljud arvavad, et drag on ainult see, mida telekast nähakse. Nad hakkasid alles hiljuti mittebinaarseid ja transinimesi esile tõstma. Tunduvalt raskem on panna inimesi laiemalt nägema, mis see kogukond ja drag olla võivad, kuna „Drag Race” on kehtestanud mingi standardi ja väga palju peab tööd tegema, et avastada, mis väljapoole jääb.

Delfi: Baasküsimuses nõustun, et juured on patriarhaadis ja naistevihkamises. Sensatsioonilisena nähakse ainult meest riietumas naiseks, see on mingil määral alandav, mitte vastupidi. Me üritame seda muuta!

Jah, eksisteerivad ju ka drag thing’id ja creature’id, ei pea isegi inimeseks kehastuma. Teie lavastuses oli ka näiteks kapsauss või kuidas iganes keegi seda kutsub. Ma hakkan Dykeonauti sõnasabast kinni ja laiendan küsimust: mis kõik võib olla drag? Nimetage.

Helme: Mis iganes kunst, mida sa tahad laval teha. See on imelik, kui keegi, kes pole osa kogukonnast, hakkab drag’i tegema. Samas mulle meeldib RuPauli öeldu, et sünnitakse paljana, kõik ülejäänu on drag. Iga riideese on valik, mis ütleb midagi sinu kohta, ja sugu on lihtsalt ühiskondlik konstruktsioon.

Delfi: Drag’i-tegemine on mu peamine sissetulekuallikas ja olen Eestis üks vähestest. See ei aita mul veel absoluutselt arveid maksta, aga on ainuke asi ülikooliõpingute kõrval, millele end pühendan. Ma elan selle nimel, ma ei mõtle enda isiklikele vajadustele, vaid sellele, kuidas ma saan Delfi persona’t edasi viia. Kuidas leian paremaid kostüüme, rohkem kingi, kuidas saan end füüsiliselt arendada, et oleksin parem esineja, kuidas saaksin rohkem aega panustada. See on minu jaoks kõikehõlmav eluviis.

Mulle meeldib RuPauli öeldu, et sünnitakse paljana, kõik ülejäänu on drag.

Helmehirmutis

Temake: Jah, drag on võimalus teha laval ükskõik mida. Enne oma esimest esinemist jõudsin üles lööduna esinemiskohta ja mul oli meeletult ebamugav, kuna tundsin, et ma pole mina ise, midagi on väga valesti. Kui läksin lavale ja kuulsin, kuidas rahvas elab kaasa ja kiljub, siis mul käis klikk peas ära – see ei olegi mina, see ongi midagi muud. See oli metsikult vabastav kogemus – arusaamine, et saan teha kõike, mida ma ei saa teha oma igapäevaelus. Saan olla ükskõik mis soost, mis iganes tegelane, ma ei pea olema isegi inimene, võin olla toode. Olin esimesel esinemisel piimapakk!

Dykeonaut: See on minu jaoks sama lai küsimus kui „mis on kunst”. Tähtis on, et see on üdini kväär. Sa võid olla hetero, kes teeb drag’i, aga sa ei saa seda teha, mõistmata seda kogukonda ja kultuuri. Minu jaoks ei ole see drag, kui suvaline jorss paneb Playboxil kleidi selga. Tõsi, see on definitsiooni poolest drag, aga kui see ei ole seotud kväärikultuuri – meie eludega –, on see lihtsalt ristriietumine.

Võib-olla on õige hetk küsida ka üks lugejaküsimus. Maie ja Silvi sarjast „Vanad ja kobedad” – õnn või õnnetus?

Delfi: Lapsena mõtlesin, et kes need diivad on! Arvasin, et need on kaks bioloogilist naist!

Helme: Ma pole sellele sügavamalt mõelnud, aga peaksime filmiõhtu tegema…  Õnn, sest kui oled ohtlikus olukorras, saad neile viidata ja öelda: „Kas sa neid ei tea? Ma olen samasugune!”

Teema jätkuks, ma juba küll aiman vastust, aga küsin siiski, mida te arvate lavaka drag’i-lavastusest „Identiteedikabaree”? Kuidas te sellega suhestute?

Temake: „Identiteedikabaree” on väga muljetavaldav. Samas kui tavainimesed käivad lavaka show’d vaatamas ja lähevad siis päris drag’i-lavastusele, võib neil meelest minna, et need ei ole sama kaliibriga. Drag-kunstnike ja lavaka võimalused on nii erinevad. Ühtlasi on see lavastus tehtud kursuse osana, aga on kahju, et ei õpetata, mis on drag, kust see tuleb ja miks seda tehakse. Tahtsime pakkuda lavastusega „Siinpool sood” just konteksti, miks see nii oluline on.

Sa võid olla hetero, kes teeb drag’i, aga sa ei saa seda teha, mõistmata seda kogukonda ja kultuuri. Minu jaoks ei ole see drag, kui suvaline jorss paneb Playboxil kleidi selga.

Dykeonaut

Dykeonaut: Sarnane olukord on ka vogue-tantsuga – tihti jääb taust andmata, kväär lükatakse kõrvale, öeldakse, et see on lihtsalt tants. Aga neid ei saa kuidagi eraldada.

Temake: Mis ei tähenda seda, et need, kes pole kväärid, ei tohiks vogue’i tantsida, aga seal peab olema arusaam kontekstist ja austus selle vastu.

See on oluline asi, mis välja öelda. Minu jaoks moodustas lavastuse „Siinpool sood” vaatamiskogemusest väga suure osa see, et olete kõik ise, käed rakkus, oma kostüümid meisterdanud. See teeb kogu asja palju erilisemaks, loob sügavama kokkupuute persona’ga. Aga mida see teie jaoks tähendab, et teete ise meigi, kostüümid, soengu?

Delfi: Vahel inimesed ei tea seda, et me teeme kõike ise. Näiteks mu korterikaaslasest drag-kuningal Will Hungil on sõpru, kes küsivad, miks meil nii kaua läheb – teete kiire esinemise ära, aga mis kala sellega on, what’s the big deal? Nad ei ole mõelnud, et teeme esinejatena ise grimmi, parukad, kostüümid, katame need kivikestega, mõni teeb isegi kehale proteese. See on uskumatu ajahulk, mis kulub kostüümile, mida kantakse vaid mõned korrad. Loome lisaks ka koreograafia, helifailid, anname valgustehnikule suuniseid.

Temake: Inimesed näevad meid laval viis minutit, aga sellele eelneb mitmeid nädalaid ja terve esinemispäeva kestev ettevalmistus, teen ainuüksi meiki kolm tundi. See, et teeme neid asju ise, annab palju vabadust ja peab olema leidlik. Minu lemmikmaterjal on papp, mis aitab sul olla ükskõik mis! Ja kui Pakendikeskus saaks meid sponsoreerida, oleks väga tore.

Me aitame ka üksteist ja igasugune abi on kasulik. Lavastuse „Siinpool sood” puhul oli arendav üheskoos töötada ja mõelda asju välja – meie kunstnik Linda Mai Kari aitas näiteks tehniliste lahendustega. Projekti käigus saigi realiseerida ideede potentsiaali nii hästi, kui see võimalik oli.

Helme: Kui kõik ei oleks meie enda võimuses, ei oleks ma drag’iga alustanudki. Tiimis pead sa pidevalt millegi eest seisma, see tundub hirmus.

Delfi: Me tunneme suurt uhkust, et teeme kõike ise. Muidugi võiksime osta kõik asjad poest, aga millegipärast tahan ma 70 tundi käsitsi oma rinnahoidja külge litreid tikkida… Me õpime drag’i tehes väga palju oskusi, mis on tavaelus täiesti kasutud, aga see on meie eriala juures miski, mille omandame, ja see on kvaliteedimärk.

Kui teil oleks piiramatult vahendeid ja abilisi, kas see oleks enam see? Mis saama hakkaks, mida te korda saadaksite?

Helme: Palkaks kvääre ja maksaks kõigile õiglast palka.

Delfi: Ühenaise-show Estonia laval.

Dykeonaut: Ma tahaks tulega mängida ja midagi põlema panna.

Temake: Ma oleks peatamatu. Ainus piirang oleks aeg, mis kuluks enesearengule.

Tahaksime Eestisse drag’i-kogukonna jaoks suurt ja vana mõisa, kus meil oleksid oma õmblusstuudio, garderoobid, venue, baar.

Dykeonaut

Delfi: Aga nii kaoks mõte ära. Muidugi me kirume, et meil pole piisavalt raha ja kivikesi, tahaksime paremat õmblusmasinat, mis teeks siksakki ja õmbleks läbi vatiini, aga väljakutsed tõukavad meid edasi. Tahtsin lavastuse „Siinpool sood” jaoks suurt sulgedest lehvikut, mis maksis 600 eurot, aga leidsin lahenduse, mis läks lõpuks maksma vaid 30.

Helme: Rahanappus lisab asjale vürtsi.

Dykeonaut: Ma jagaksin ka üht unistust. Tahaksime Eestisse drag’i-kogukonna jaoks suurt ja vana mõisa, kus meil oleksid oma õmblusstuudio, garderoobid, venue, baar.

Delfi: Jah, Müürileht, aidake meil drag’i-mõis püsti panna!

Loodetavasti kohtume järgmine kord siis mõisas! Aga räägime teist. Nagu Helme mainis, on kõik drag. Mis lahutab teie isiksust ja drag persona’t, kui nende vahel üldse on enam piiri?

Delfi: Nimi Delfi oli lihtsalt mu hüüdnimi, mida kasutasin oma esimesel esinemisel 2021. aastal. See jäi. Kas see on alati mu sees olnud või on nimi mind voolinud? Ei tea. Delfi Oraakel klapib mu drag’i-esteetikaga – veidi vintage glamuurne daam. Nii drag’is kui ka väljaspool olen mittebinaarne, mul ei ole kunagi olnud sidet kindla sooga. Kõik on kokku sulanud ja mind ei eksisteeri ilma Delfita. Ma ei mäleta, millal ma viimati oma sünninime kuulsin, see kriibib kõrvu!

Temake: Algul olin kaitsev, tahtsin enda isikut ja drag persona’t lahus hoida. Kartsin, et teised saavad teada, ja pelgasin, et kui see välja tuleb, on mul vähem vabadust ja ma ei saa enam laval kõike teha – siis olen uuesti Mikk, kes teeb mingeid asju. Tänu kogemusele ja persona tundmaõppimisele olen saanud teha palju asju drag’i kaudu – arvasin, et seda ei juhtu kunagi. Näiteks käisin väiksena näiteringis, mingist vanusest alates ma ei suutnud enam esineda, kartsin, et see jääbki nii. 

Kõige lõpuks olen see ikkagi mina, kes esineb, ja see on enesekindlust kasvatanud. Nüüd teavad paljud, et olen Temake, ja ma ei karda seda, ma saan veel kaugemale minna. Aina rohkem tahaks tuua Temakest oma igapäevaellu.

Dykeonaut: Minu jaoks oleme mina ja Dykeonaut erinevad karakterid. Meil on eraldi riided, mida ma ei sega. Mu kehakeel ja suhtlusviis muutuvad, kui olen drag’is – hakkan ekstraverdiks, kui mul on meik näos ja kontsad all. Dykeonaut moodustab samas aina suurema osa minust, aina vähem on ruumi mu enda riietele. Enne drag’iga alustamist oli mul ebamugav naiselikumalt väljenduda, puusi nõksutada, enam mitte.

Helme: Mul ei ole piire oma persona’ga, aga võib-olla need tuleksid kasuks. Loomulikult on teistmoodi olla, kui kannan meiki ja kostüümi – olen tegelane. Aga see on veel avastamisel. Kuna presenteerin end esineja ja naljaviskajana, on inimesed hakanud seda mult ootama. Vaiksemal päeval on see ebamugav, pean justkui mingile standardile vastama ja end üles haipima. Ainsana on mul olnud veider siis, kui olin femme drag’is. Niipea kui panen selga pluusi, millega tissid on rohkem väljas, ei näe inimesed mind nii, nagu tahaksin olla nähtud. King, creature, thing sobib mulle paremini, näiteks olen olnud kartuliõis ja olengi tahtnud lihtsalt lill olla. Aga isegi siis keegi kommenteerib mu keha või kurve.

Delfi: Ebamugav on siis, kui kehastun kellekski, kes ma ei ole. Vahepeal kandsin poroloonist puusi või silikoonist rindu, see oli õõvastav ja ebamugav, tekkis tunne, nagu kannaksin kostüümi. Tavaliselt olen mina ise. Jäägem iseendaks, jäägem eestlasteks!

Tahad olla kartuliõis, aga keegi läheb, olgu või heatahtlikult, su keha kallale. Kui tihti olete femme drag’i tehes soovimatut tähelepanu kohanud?

Temake: Mul oli paar kuud tagasi esimene soolo, kus mind ei katsutud. Iga show alguses räägitakse üle etikett; kuidas tohib kaasa elada. Inimeste katsumine luba küsimata on lubamatu, aga seda tehakse palju. Näiteks kui kannan paljast ülakeha, on fännipildi tegemise ajal mu kõhtu kõditatud. 

Inimesed kaotavad igasugused kombed, kui nad näevad drag’e, eriti siis, kui neil rohkem nahka paistab. See ei anna kellelegi absoluutselt õigust, aga see õigus võetakse, arvestamata meie kehade, soovide, hirmude ja lootustega.

Delfi Oraakel

Kui inimene on drag’is, kaob paljudel austus ja inimlik suhtumine ära, seda on olnud huvitav kogeda. Eriti alguses, kui ei teatud, kes ma olen, siis samad inimesed suhtlesid minuga eri rollides väga erinevalt. Juunis käisin Riias Baltic Pride’il drag’is ja ma pole iial tänaval nii palju tähelepanu kogenud, inimesed tulid kõrvale ja toppisid kaamerat näkku.

Dykeonaut: Neon Blackil (kvääriürituste sari Tartus – H.A.) olin femme drag’is. Mul oli eriti mimmu tuju – panin sukad jalga ja kontsad alla, see oli erakordne juhtum. Ja siis mind ahistati. Femme’e nähakse, nagu nad eksisteeriksid kellegi teise jaoks – kui ta on niimoodi välja tulnud, siis ta ju tahab tähelepanu.

Delfi: Nõusoleku küsimus tuli Tartu Pride’i nädalal vägagi välja. Ülipalju oli mammisid, kes oma Samsung Galaxy S20ga nurgas filmisid, blokeerisin neid oma vihmavarjuga. Kui nad oleksid küsinud, oleksin kindlasti tahtnud pilti teha. Üks inimene küsis hiljem koos fotot tehes toredalt, et kas ta võib käe ümber mu piha panna. Ja olin nii tänulik – mitte keegi ei küsi! Hiljem järelpeol üks vaevu tuttav lähenes mulle, laksas mu perset ja alles siis ütles tere. Inimesed kaotavad igasugused kombed, kui nad näevad drag’e, eriti siis, kui neil rohkem nahka paistab. See ei anna kellelegi absoluutselt õigust, aga see õigus võetakse, arvestamata meie kehade, soovide, hirmude ja lootustega.

Seal toimub mingi huvitav seksualiseerimise, misogüünia ja topeltstandardite lõikumine. Huvitav teema, mis kaardistab ära paljud valupunktid. Kas seal võib veel midagi olla, mis on suunatud just drag’i vastu? 

Delfi: Kuna oleme kostüümides esinejad, oleme nende jaoks nagu külanarrid – inimesed tunnevad, et nad on meist üle.

Temake: See võib olla kostüümis olemise element, jah, mis inimesi intrigeerib. Nägin hiljuti Limpa maskotti, möödujad haarasid teda ninast ja katsusid igalt poolt, mul tõusid ihukarvad püsti. Ma oleks ise nii vihane, kui oleksin seal sees.

Drag on hea tööriist ja vahend, millega võimudünaamikaid analüüsida ja reageerida ühiskonnas toimuvale. Küsimusi küsida, paralleele tuua.

Temake

Kusjuures meenub, et olin Temakest korduvalt laval näinud, aga ei viinud teda kokku ta kodanikunime ega näoga. Minu meelest on vaimustav, et niiviisi saab luua ühisesse ruumi mitmeid isikuid. See võiks ka lahendada meie iibeprobleemi. Siinkohal on hea küsida, missugust poliitilist võitlust te peate, kui peate. Millistele ühiskondlikele valupunktidele osutate?

Dykeonaut: Ma üritan võidelda kõikide hierarhiate vastu. Lava on minu jaoks koht, kus saan oma maailma luua ja ümbritsevast põgeneda. Kulisside taga tegelen pigem kväärikogukonna edendamise ja poliitilise poolega, olen Peemoti keskuses (LGBTQ+ kogukonnakeskus Tartus – H.A.) vabatahtlik. Laval teen oma Meie Meest ja LMFAOd, aga poliitiline olemine ei ole eraldi eesmärk.

Temake: Drag on hea tööriist ja vahend, millega võimudünaamikaid analüüsida ja reageerida ühiskonnas toimuvale. Küsimusi küsida, paralleele tuua. Täpselt enne mu EKKMi piimanumbrit tuli välja see problemaatiline lastetute naiste küsimustik, mida Isamaa rahastas. Enne tahtsin lihtsalt olla piimapakk, aga nägin siin võimalust esinemisega sügavamale minna. Mõtlesin juurde meditatsioonid – laused, mida kasutasin, olid inspireeritud nõukaaegsetest propagandaplakatitest. Üritasin mõtestada, mis tagajärjed on sellel, kui mõtleme inimestest või loomadest kui ressursist, kui ainuüksi toiduallikast või vahendist, millega iivet kasvatada.

Delfi: See on üks põhjus, miks ma Temakesele väga alt üles vaatan! Iga tema number on läbimõeldud ja sõnumiga. „Maiu on piimaautot” olen näinud viis korda, iga kord on rahvas hulluks läinud! See peaks olema telekas ja veebisaitidel, märgitud ära kooliõpikutes!

Mina tahan lihtsalt ilus olla, teha oma show-tüdruku asja, tahan olla glamuurne ja vanamoodne. Drag on sisult niikuinii poliitiline. Ajaga olen mõistnud, et saan kasutada oma platvormi poliitilistel eesmärkidel, olla solidaarne näiteks drag-kuningatega. Mikrokuulsusena on mul mõjuvõimu umbes kolmekümne inimese üle ja kui mul endal ei ole sõnumit, võimendan teiste omasid.

Helme: Olen samas paadis Delfiga. Tunnen end mugavamalt kogukonda toetades. Kooliajal pidin pidevalt võitlema idiootsete asjade vastu ja enda eest. Vahel tahaksin olla inimene, kellel on tugevamad seisukohad ja kes jaksaks millegi eest seista, tunnen end siin süüdi. Ilmselgelt ma toetan kvääride ja transinimeste õigusi, loomulikult fuck genotsiid. Aga ma pole kindel, kuidas seda oma kunstis väljendada. Sageli võiksin midagi öelda, aga mõtlen, kas on mõtet olla vaenulik ja oma ellu konflikti tekitada. Pigem on kasulik, et olen pede ja räägin oma elukogemusest.

Kõik noogutavad.

Ma usun, et see süütunne on miski, millega paljud saavad samastuda, ja kui inimene tegeleb ellujäämisega, ei olegi mõistlik võtta aktivisti rolli. Minu arvates on hea endalt küsida, mis on need pehmemad vormid, mis on need minu viisid, kuidas saan asjadega tegeleda. Kõik viisid ei ole kõigile ja eri tasandid on vajalikud.

Temake: Olen nõus – soft power on väärtuslik. Kui tuled lavale ja näitad, mis su sees toimub, siis inimesed tajuvad seda ja suhestuvad ning näevad sinus ennast. Ja see on nii oluline.

Sageli võiksin midagi öelda, aga mõtlen, kas on mõtet olla vaenulik ja oma ellu konflikti tekitada. Pigem on kasulik, et olen pede ja räägin oma elukogemusest.

Helmehirmutis

Delfi: Mul oli üks koolikaaslane, kes ei mõistnud mittebinaarseid inimesi – ta arvas, et see on mingi pask, mille liberaalid välja mõtlesid. Aga ta nägi, kuidas olin ebakindel ja kuidas kasvasin tänu drag’ile – see aitas tal mittebinaarseid inimesi mõistma hakata. Vahel on vaja kerget kokkupuudet, et nad näeksid, et oleme ka inimesed.

Uskumatu ikkagi, et inimesed peavad jätkuvalt aitama end humaniseerida… Kaas-drag Oleandro mainib lavastuse kavatekstis, et drag’i tehes juhtub midagi ta psüühikaga. Mis selle psüühikaga teie meelest drag’i tehes õigupoolest juhtub?

Delfi: Ma olen õnnelik ja elan olenemata numbrist sisse. See võib muutuda ka väga mehaaniliseks. Nüüd liigume paremale ja siis vasakule – PÖÖRE! Ma unistan sellest, kuidas olen etenduses nii sees, et hakkan keset lava lahinal nutma, pisarad voolavad ja ma esinen edasi. Kusjuures, mulle on korduvalt öeldud, et inimesed nutavad mu esinemistel, samal ajal kui mina keskendun tehnilisele poolele. Lavalt ära tulles ei ole ma kunagi õnnelik, mõtlen, et see oli kõige halvem asi ever, kuidas ma julgesin midagi sellist kodust välja tuua! Aga siis meenub, et ma olen elusid muutnud.

Temake: Suhestun enesekriitikaga väga. Esinemine on hästi vabastav ja lõbus, aga see on siiski ärevust tekitav situatsioon. Adrenaliin ja psühholoogiline kompott, mis aktiveerub, on põnevad asjad, mida kogeda! Ja kiljuva publikuta seda ei oleks.

Helme: Laval on küll tore, aga enesekriitika tuleb kiiresti – vaatan mõnda videot ja näen, et taustal on üks inimene, kes parasjagu ei naerata, ja olen selle pärast kurb. Tänu lavastusele „Siinpool sood” oleme kavasid nii palju läbi teinud ja hiljem analüüsinud, et olen nüüdseks neutraalsem. Enne oma soolot tahaks küll oksendada, aga pärast ei ole enam närvi sees ja hoopis lõbutsen.

Milline võiks olla strukturaalne tugi, et drag saaks õitseda?

Delfi: Eestis on väga vähe esinemisvõimalusi ja peame neid ise looma. Ürituste korraldamisel tegeleme absoluutselt kõigega – koha rentimise, valguse, heliga jne – ja see on väga kulukas. Sooviksime, et asutused ja üritusepaigad, kellel on võimalik ise odavamalt programmi teha, töötaksid meiega koos.

Lavalt ära tulles ei ole ma kunagi õnnelik, mõtlen, et see oli kõige halvem asi ever, kuidas ma julgesin midagi sellist kodust välja tuua! Aga siis meenub, et ma olen elusid muutnud.

Delfi Oraakel

Dykeonaut: Tartu Pride’il oli väga tore Eesti drag’ide kokkutulek, kus arutasime, mida sooviksime; mis on murekohad. Üritusekohtade teema tuli tugevalt välja. Tartu ja Tallinna ööklubides on meeldiv esineda, aga tahaks ka käia näiteks Eesti väikekohtades. Selleks on tarvis inimesi, kes huvituvad sellest või on vähemalt avatud. Me kõik oleme väga tänulikud Elisabethile ja Mikule, kes projekti „Siinpool sood” alustasid… Raha on ka tore. Ja palun andke Tartu drag’idele kostüümiladu!

Temake: Tallinnas on vähe kohti, kus esineda saab, ja enamasti sõltub meie tasu 100% piletimüügist. See on suur lisapinge. Drag’i õitsemiseks oleks tarvis, et institutsioonid, mis raha jagavad, oleksid teadlikud nüüdiskultuurist ja alternatiivsetest kunstivormidest.

Helme: Põhjus, miks drag just Tartus õitseb, on see, et meil on võimalik koos käia, mis on aidanud kogukonnal kasvada. See, et aitame üksteist ja oleme seotud, on põhjus, miks me viitsime jätkata. 

Mängime lõpetuseks mängu „Fuck, marry, kill”. Mõtlesin pikalt, mis need etteantud vastusevariandid olla võiks, aga ma ei mõelnud midagi välja, seega igaüks saab ise valida.

Helme: Ma järjekorda ei tea, aga lavaka drag show, Monika Helme esinemine drag-kuningana saates „Maskis laulja” ja kolmas…?

Temake: Marry kogukond, kill patriarhaat… Fuck drag, I guess.

Delfi: Fuck Twitteri meemid, marry Lidli saiakeste lett, kill autoliiklus.

Lavastuse „Siinpool sood” lisaetendused toimuvad 12.09. ja 19.09. Tartus Genialistide Klubis ning 10.10. Viljandis Sakala Keskuses. Lisainfo: linktr.ee/siinpoolsood