Sakslane Christian Römer teab, mis on masohhism. Või vähemasti aimab piisavalt, et tuua VAT Teatris lavale „Masohhisti pihtimus”. Masohhistiks on Raivo E. Tamm. Kutsusin enesega lavastuse läbimängule kaasa Sandra Jõgeva, kunstniku, kes on muuhulgas töötanud dominatrix’ina ja oma kogemusi ka erinevates kunstiprojektides kasutanud. Sadomasohhismi metafoor on lavastuses vägagi illustreeritud (Kostüümid! Hiigeldildod!). Samas paneb mõtlema, kuidas seostub see meie igapäevaeluga ning kui suur on üldse vahe masohhistil, kes end reaalselt piitsutada laseb ning masohhistil, kes seda oma igapäevaelus sisuliselt samamoodi teha tahaks. Minu ja Sandraga liitub lavastaja ning arutame, mis värk on.

Sandra, sina oled sado-maso teemadega otselt kokku puutunud, räägi pisut oma taustast.

Sandra: Olen dominatrix’ina tegutsenud üheksa aastat. Varem tegin seda intensiivsemalt, nüüd vähem, aga mul on siiani regulaarsed orjad, kes koristavad mu korterit, teevad kingitusi ja ostavad mulle näiteks minu lemmikpoest kingi. Oma kogemusi olen kasutanud erinevates projektides. Mul on orjade jaoks olnud alati väga selged reeglid. Orjadega ei toimu mingisugust otseselt seksuaalset tegevust. Neil ei ole lubatud mind katsuda – enim, mis nad võivad, on mu saabaste lakkumine. Ma olen nende peal harjutanud piinamisvõtteid ja arendanud piitsutamistehnikat. Oma naiste juurde tagasi lähevad nad fantaasiatega minust.

Christian: Kas orjad olid otseselt sinu kunstiga seotud?

S: Olen teinud stand-up-tragöödiaid, milles käsitlen oma dominatrix’i-minevikku ja olevikku. Performance’is „Born Free, Born Equal” osales kolm minu orja. See oli 10-tunnine kestvusaktsioon Kultuuritehase Festivalil Polymeris. Orjad kandsid ainult maske ja nende ülesandeks oli iga esineja järelt koristamine. Üritusel toimus ka ühe austria kunstniku ja teoreetiku vestlusring, mis oli ühendatud õhtusöögiga. Siis pesid orjad nõusid.

Mida sa tänasest läbimängust arvasid?

S: Olen korduvalt näinud saksa kabareed ja minu jaoks oli see lavastus vägagi saksalik. Palju räpaseid poliitilisi viiteid, vulgaarsust, allapoole vööd nalju. Mõneti meenutas see mulle ka shakespeare’ilikku teatrit, kus kommenteeriti seda, mis ühiskonnas parasjagu toimumas on. Esinejana ei ole mul seda tüüpi lavastusega just liiga palju seost. Huvitav, et siin oli ka nii, et mida räpasem nali, seda enam publik naeris. Ma ei käi palju teatris, aga alati, kui teatrisse satun, näen, et inimesed naeravad just kõige labasemate naljade peale.

Mulle tundub, et publikule peab naermiseks ikkagi lavastus tervikuna meeldima. Sellest ei piisa, et esitatakse paar labast nalja.

C: Ma kahtlustan ka, et kui etendus ikka täielik bullshit on, siis ei naera keegi selle peale, et lavalt mõni ropp sõna öeldakse.

Teksti autor Roman Sikora on tšehh, aga lavastuses vihjate pidevalt Eesti poliitikale.

C: Jaa, Roman Sikora näidendis on tegemist Tšehhi kontekstiga. Mulle tundus, et see teema puudutab ka Eestit, niisiis vaatasime teksti trupiga üle ja asendasime sealsed poliitilised vihjed Eesti kontekstiga. Näiteks Jürgen Ligi, kes meie lavastuses sees, on oma poliitikaga tuntud ka väljaspool Eestit. Tal on kahtlemata maine, iseasi, kas hea. Eestis on suur kapitalismiunistus, mis peaks justkui tooma vabaduse ja piisavalt raha, et seda vabadust nautida, aga reaalsus on teine. Paljudel inimestel on vaja käia mitmel erineval töökohal, et oleks piisavalt raha, et ellu jääda.

Inimestele meeldib nagunii poliitikute üle ilkuda. Kas sa ei leia, et võib-olla sellised viited, näiteks fooliummütsikesega Ansip, on liiga ilmsed, äraleierdatud?

C: Minu meelest on hea mingisuguseid teemasid meelde tuletada. Minu meelest toob näidend siin sisse väga hea metafoori – sadomasohhismi – mis haakub töökohtade sotsiopsühholoogilise keskkonnaga. Seal on ülemus ja alam. Kui sa masohhistina tõelist elamust otsid, pole sul tarvis minna sadomasoklubisse, vaid lihtsalt tööle. Kas tõesti ongi loomulik see, et käime korraga neljal töökohal, et siis lubada endale kolmepäevane puhkus ja patsutada end õlale: „Jah, olen olnud tubli hobune!”. Mulle meeldib teater, mis on kohati päris vastik, sest see on võimalus sõnum inimesteni viia.

Ühiskondlik sõnum on üks asi, aga see, mida publik reaalselt esimese asjana näeb, on näitlejad efektsetes sadomaso-kostüümides ja rekvisiitidega.

C: Jaa, see osa oli väga lõbus. Me ei hakka ju publikule loengut pidama, et näete, poliitiline olukord on selline ja nüüd peaks nii-ja nii käituma, pigem on seda huvitav näidata läbi sado-maso maailma, millega enamik inimesi end seostada ei oska. Aga mina arvan, et selles maailmas on täpselt sama süsteem, kui meie igapäevaelus. Berliinis on klubi nimega Berghain. See on üks tuntumaid elektroonilise muusika kohti, kus peod algavad reede õhtul ja kestavad esmaspäeva hommikuni. Seal on parimad house’i ja techo DJ-d. Mina käin seal tihti, sest ma armastan sealset muusikat, aga seal näeb ka nahka ja lateksisse riietunud inimesi, nii geisid kui heteroid, fetišiskeenet. Pimedates tagaruumides käib otsene seksuaalne tegevus. Aga omanikelt tean, et klubis käivad inimesed, kes on igalt mõeldavalt elualalt ja ühiskonnaklassist. Kui etenduse jaoks rekvisiite ja kostüüme otsisime, käisime muuhulgas ka Maardu erootikapoes Hot Lips. Ja seal käivad samuti täiesti normaalsed inimesed, mitte mingisugused veidrad perverdid.

S: Kui etenduse tutvustust lugesin, siis tundus mulle idee äärmiselt huvitav. Kapitalistliku ühiskonna võrdlemine mängulise sado maso-teemaga. Ma arvan, et see on väga hea metafoor. Võrdluseks, enamik minu kliente on üsna heal järjel olevad meesterahvad: sageli on nad firmajuhid, nad on materiaalselt kindlustatud, aga tulevad minu juurde, et kogeda alandatuse tunnet. Olen mõnikord mõelnud, et võib olla neil oleks lihtsam tööd vahetada. On ju nii palju töökohti, kus alandust kogeda. Töösuhetes ja romantilistes suhetes on palju vaimset SM-teemat.

C: Jaa, see on huvitav. Inimesed, kellel on tööl palju võimu, tahavad alandust kogeda oma elu mingil muul tasandil. Muide, Saksamaal tehti mõne aasta eest lavastus töötusest. Tavaliselt, kui sellist teemat käsitletakse, näidatakse väga vaeseid inimesi, aga selle lavastuse jaoks tehti intervjuusid inimestega, kes olid töötanud väga heal ametikohal, kus teenisid rohkem kui paar miljonit eurot aastas, aga nüüd olid nad töölt lahti lastud. Töö kaotamise masendust näidati väga rikaste inimeste silmade läbi. See oli täiesti erinev perspektiiv. Ja praeguses näidendis on suhted samuti pea peale pööratud. Olukord, kus peategelane ootab alandust, ei paku talle seda, seega ta muudab oma vaatepunkti ja otsustab seda alandust leida tööelust.

S: Üks minu kunagine ori oli väga vaesest perest pärit mees, kes oli end ise üles töötanud, loonud oma firma ja oli väga edukas, aga tahtis end täielikult orjaksolemisele pühendada. Ta sai selleks inspiratsiooni Nietzsche ja Freudi töödest. Ta teadis, et Saksamaal on inimesi, kes kirjutavad alla lepingule, mille järel hakkavad täiel määral oma dominatrix’i orjaks ja oli ka ise valmis loobuma kõigest oma varast, andma selle dominatrix’ile. Vastutasuks tahtis ta kohta, kus elada, soovitavalt maakohas mõne perekonna juures, kus on lõputult füüsilist tööd. Ta leidis dominatrix’i, kes elas oma mehe ja lapsega maakohas. Naine oli juba peaaegu nõus, aga viimasel hetkel hakkas ta kartma, et nende elamises pidevalt ringitoimetav poolalasti mees võiks mõjuda halvasti tema tütrele. Ma olen pärast seda mänginud ideega orjafarmist. Ma ei plaani seda reaalselt teostada, kuigi oleks tore, kui keegi seda teeks. Tšehhis on minu teada orjade loss, mis on sisuliselt nagu tore puhkekeskus, kuhu orjad saavad end sisse kirjutada. Seal on kõik vajalikud vahendid – ketid ja muu. Inimene võib oma dominatrix’i kaasa võtta või siis kohapealt leida. Kõik need kogemused, millest praegu räägin, on jäänud suuremas osas küll minu eelnevasse ellu.

C: Siit saab tulla tagasi selle juurde, kuidas sellised kogemused meie igapäevaelus peegelduvad. Ma ei tööta enam teatri heaks ja näen nüüd tööl küllalt masohhismi. Seda, kui keegi on jäänud hilisõhtuni tööd tegema ja palub ülemust, et ta võiks ära koju minna, sest lapsed ootavad. Ülemus ütleb ei – ta peab töö enne ära tegema ja alles siis saab koju. Või siis saadab ülemus vahepeal kell kaks või kolm öösel meile, et homseks on vaja ära teha need-ja-need asjad. Inimesed vastavad sellisele kohtlemisele masohhistlike kalduvustega. Nad mõtlevad, et äkki ma teen liiga vähe tööd, äkki ma ei anna enesest piisavalt palju, võib-olla ma peaks oma pere arvelt pigem tööd tegema. See ei ole minu teooria, see on reaalne kogemus, nii et ma arvan, et näidend on päris täpne.

„Masohhisti pihtimus”
Autor Roman Sikora, tõlkija Küllike Tohver, lavastaja Christian Römer (Saksamaa), kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Sander Põllu, video- ja helikunstnik Rene von der Waar (Saksamaa), koreograaf Marge Ehrenbusch, laval Raivo E. Tamm, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots, Lauri Saatpalu. Esietendus 27.02.2014 VAT Teatris.