„Jules ja Jim”. („Jules et Jim”. 1962, Prantsusmaa, Les Films du Carrosse/SEDIF). Režissöör François Truffaut, stsenaristid François Truffaut, Jean Gruault, põhineb Henri-Pierre Roché romaanil “Jules et Jim“, operaator Raoul Coutard, muusika Georges Delerue, montaaž Claudine Bouché, osades Jeanne Moreau, Oskar Werner, Henri Serre jt. 105 min.

„Julesi ja Jimi” algus oli petlik ning jättis endast mulje kui kerglasevõitu ja „lobisevast”, kuid osutus õige pea huvitavaid keerdkäike täis paeluvaks psühholoogiliseks draamaks. Tegu on klassikalise, kuid veenvalt lahendatud armukolmnurgaga, kus kaks lahutamatut sõpra — sakslane Jules ja prantslane Jim — on armunud samasse naisesse. Film jälgib kolmiku elu ja armastust läbi aastate, mille sisse jääb ka Esimene maailmasõda.

Tegelastele on antud piisavalt ekraaniaega ja –ruumi, et nad saaksid isiksustena avaneda. Kuigi film on nime saanud kahe sõbra järgi, on selle peategelane samavõrd või isegi enam nende armastatu Catherine — tõeline femme fatale, kes on alati millegi otsingul ega lepi kunagi keskpärasusega. Catherine’i meel muutub hetkega ning ta mängib paljude meestega palju kordi, kuid ometi on kaks sõpra tema küljes lootusetult kinni.

Catherine’i temperamendi ja tujukuse ning meeste leplikkuse ja ohvrimeelsuse mastaabid tunduvad kunstilise liialdusena, mida elus ilmselt ei kohta, kuid kunsti eesmärk ei olegi reaalsust imiteerida. Film loob oma maailma omade mängureeglitega ning kui see töötab, siis sellest tema õigustuseks juba piisabki. „Julesi ja Jimi” karakterite tugevuseks on, et nad pole ühemõtteliselt head ega halvad, ohvrid ega kangelased. Filmist puudub „saatusest määratud” armastajapaar, keda mõni armukade pahategija lahutada püüaks. On hoopis muutuv ja arenev olukord, kus tegelaste rollid korduvalt vahetuvad.

Naised on filmis vastuolulised ja värvikad: ühelt poolt kergemeelsed ja isekad (lisaks Catherine’ile annab siin oma nüansi ka väike kõrvalosa Thérèse), teisalt aga kindlameelsed ja suure südamega (ka siin Catherine, samavõrd aga tema pea täielik vastand, kannatlikult Jimi ootav Gilberte). Catherine’i manipuleerimisvõtted sarnanevad väikese lapse omadega, kuid neist ei puudu siiski teatav loogika ja omamoodi õiglus: igale mehe eksimusele vastab ta omapoolse kättemaksuaktsiooniga, et edasi oleks võimalik minna võrdsetelt alustelt.

Mehed on filmis küll sümpaatsed ja intelligentsed, kuid täielikult saatusliku naise meelevallas. Jules on pehme ja leplik, temas pole raasugi armukadedust ning ta on nõus naise sõbrale loovutama, kui vaid teda näha saab. Jim on kogenum ja kainem ning teeb katseid viljatut suhet lõpetada, kuid satub lõpuks ikkagi lõksu. Catherine tõmbab ligi erineva temperamendiga mehi, kes nii enese olukorda kui Catherine’i isiksuse toimimist üsna hästi mõistavad, kuid siiski end lahti rebida ei suuda. Selle mõistatusliku külgetõmbe põhjust avab üks stseen, kus Jules ütleb, et Catherine pole ei erakordselt kaunis ega ka eriliselt intelligentne, kuid ta on tõeline naine. „Tõelise naise” teeb temast ilmselt ebastabiilsuse ja tujukuse taga peituv kustumatu elujanu, seksuaalsus, huvi maailma vastu ja kategooriline keeldumine isikupäratuks koduperenaiseks mandumisest, mis abiellumise, laste saamise ja vanuse lisandumisega kerge kaasnema on.

Filmile on iseloomulik tempokas pildikeel ning prantslaslikult elegantne filmimuusika. Süžeed aitab edasi kanda ning vaatajale arusaadavaks muuta kaadritagune jutustajatekst. Tegu on hea valikuga, kuna jutustaja annab ökonoomselt edasi nii vajaliku info kui emotsionaalse tonaalsuse, üritamata samas kordagi triviaalselt filmi vaatajale ära seletada.

„Jules ja Jim” on nii sisult kui vormilt kauaks värskeks jääv teos, mis väärib igati oma kohta filmiajaloos ning erinevates edetabelites. Prantslaslik elegants põimub selles tumedate toonide ja tegelaste eluvõitluste traagikaga.

Vaata Katusekino kava siit.