Ühe tõelise muusikasõbra jaoks poleks suvi päris suvi, kui ei saaks väisata vähemalt ühte välismaist muusikafestivali. Nii on juba paar aastat juhtunud ka minuga: kodukootust saab villand ning hing ihkab suuremat melu ja huvitavamaid artiste. Polnudki millegi üle pikemalt juurelda, kui selgus, et 20.–22. juunil toimub muusikamekas Islandil esimene Salajase Pööripäeva muusikafestival (Secret Solstice Music Festival). Päikesevalged ööd, viikingid, imeline loodus ning 150 eriilmelist artisti panid mu kärmesti kotti pakkima ning teekond Islandile võis alata.

(Mitte väga) Salajase Pööripäeva muusikafestival oli üles seatud kahekümneminutilise jalutuskäigu kaugusele Reykjavíki kesklinnast. Kahele kõrvuti asuvale jalgpallistaadionile oli mahutatud pealava (Valhalla), kaks väiksemat välilava (Gimli ja Embla), nende vahele tantsutelk (Askur) ja kõrvalolevasse jäähalli õhtusteks reivimaratonideks ööklubi (Hel). Nagu nimedki reedavad, olid festivali teemaks viikingite paganlikud saagad ning sellega seotud sümboolika. Juba väravast sisse astudes kõrgusid peade kohal sirgete selgadega viikingihärrad, kes pidulistel karmide nägudega silma peal hoidsid.

Islandil on teatavasti kõik väga kallis, iseäranis alkohol. Nii oli rõõmsa vaheldusena silmata siirast muusikahuvist kokku tulnud noori. Rohkelt kuuldud Briti inglise keel tekitas tunde nagu oleks festivali pärast käima pandud erilennuk Suurbritannia ja Islandi vahel. Õnneks andsid sarvest trimpavad ja rahvusmustrilistes kampsunites inimesed aimu ka kohalikku päritolu festivalikülastajate esindatusest. Mõnusa rahu ja chill’iga kulgev üritus oli kohale toonud ka üllatavalt palju lapsi ning üsna tavaliseks vaatepildiks oli noor isa muusika taktis võrkkiiges uinuvat maimukest kiigutamas. Omamoodi kvaliteedimärgiks võib lugeda sedagi, et islandi muusikud, kes ise seekord üles ei astunud, tulid oma õuel toimuvat kaema. Nii saigi Olafur Arnaldsiga kõrvuti tantsu vihutud ja eemalt Björki kaetud.

Aga nüüd peamise – muusika – juurde. Nagu festivalireedetega ikka, kipuvad need inimestest hõredad olema ning korralik rahvahulk kogunes pealava ette alles õhtuseks Woodkidi kontserdiks. Prantsuse multitalent Woodkid tegi võimsa laivi, kus lisaks elektoonikale müristas laval trummidearmee ning lõõtsusid puhkpillid. Heliderikkust oli püütud visualiseerida ka lavatagusel ekraanil, aga kuna pööripäeval päike ei looju, ei olnud seda eriti näha. Publikut see pisiasi ei heidutanud ning laivile elati valjult kaasa.

Teine reedeõhtustest peaesinejatest, briti DJ-duo Disclosure mängis hoogsat garage-house’i ning rahvas vihtus kaasa tantsida. Tundus, et brittidele tuli pööripäeva loojumatu päike uudisena, sest kella üheteist paiku õhtul karjatas üks DJ-dest lavalt: „Vaadatke, väljas on ikka veel valge!” Kui pealavaesinejad olid lõpetanud, läks kuumaks köetud rahvas Heli ehk suurde jäähalli ning tantsis erinevate plaadikeerutajate taktikepi all hommikul kella viieni.

Laupäev kujunes aga pealavapäevaks, sest kavas olid erinevad kohalikud indie-artistid ning õhtul Banks ja Massive Attack. Kohale jõudes kostus Valhallast kaasahaaravaid ja unenäolisi elektronballaade – esines Vök. See bänd oma tüüne rahu ja puhta helikeelega võitis koheselt mu südame ja lava eest äraliikumine ei tulnud enam mõttessegi.

Järgmisena ootasin pikisilmi islandi indie-rokkbändi nimega Mammút, ent nende asemel ilmusid lavale kolm neidu, kelle muusika väga haussi meenutas – tegemist oli Sisy Eyga. Peale väikest segadust loksus festari programm paika ning Mammút saabus lavale einevate instrumentide ja parimate paladega. Huvitava kontserdi andis ka haldjahäälne Disa, kelle meloodiline popmuusika köitis publiku pilgud lavale. Juba aastast 1997 tegutsev múm esines omas headuses ning oli seekord lavale kaasa võtnud tšello ja viiuli.

Kui pärast pikka muusikarohket päeva tundus, et enam paremaks minna ei saa, tuli lavale Banks. Ronkmusta riietunud ja linnulikke liigutusi tegev naine suutis pilvisest taevast päikese välja võluda ning tema esinemisest saadud laengu võib kokku võtta ainult ühe sõnaga: „judinad”. Lihtsalt nii puhas ja võimas oli kogu etteaste. Tipphetkeks võib siiski pidada Massive Attacki – bass keerati põhja ja maapind müdises nagu hakkaks kohe järjekordne Islandi vulkaan purskama. Tummised elekronnoodid haarasid publiku kaasa ja tantsisid kõik, nii väiksed kui suured. Ekstaatiliseks muutus olukord siis, kui esitlusele tulid legendaarsed palad „Teardrop”, „Angel” ja „Unfinished Sympathy”. Kergelt pilvine ilm töötas Massive Attacki kasuks ning nende esinemist illustreerisid peamiselt sõjavastaseid ja sotsiaalmeediat maha tegeva visuaaliga sõnumid.

Pühapäevaseks lemmikuks kujunes Gimli-nimeline lava, kus astus üles väga kirju seltskond. Eriti mõnusa tantsulise vaibi küttis üles elektropoppi viljelev duo Sometime. Pealaval tegi islandi instrumenatlistidest koosnev tribuutbänd Dillalude kummarduse lahkunud hiphopiprodutsendi J Dilla auks. Kelle jalad pärast eelnenud tantsumöllu veel kandsid, võisid jalga keerutada õukonnanarrikostüümides esinenud Rum Buffalo nime kandva bändi saatel. Pühapäevaseks tippartistiks oli Schoolboy Q, kes lava ette kogunenud rahvas kätemere suutis tekitada. Festivali lõpetas Heli saalis plaate keerutanud hausikunn Kerri Chandler.

Kokkuvõtteks võib öelda, et legend Islandist kui riigist, kus on rohkem bände kui perekondi, vastab tõele – kuidas muidu õnnestus korraldajatel täita viis lava ja kolm päeva eriilmeliste ja enamjaolt Islandi päritolu artistidega. Esimest korda toimuva festivali kohta juhtus Secret Solstice’il vähe viperusi ja kõik toimis suurepäraselt. Rohkelt mõnusat meeleolu, kirevaid inimesi ja head muusikat on loodetavasti loomas sellest festivalist legendi, millelt puudumine oleks patt.