Esimene küsimus, mis mulle Anti Saare „Juturaamatut” käes hoides pähe tuli, oli, et kas tegemist on nüüd täiskasvanute või lasteraamatuga. Ega see iseenesest ju kuigi oluline olegi, aga no näiteks raamatupoes või raamatukogus tuleb raamatule selle järgi osakond ja riiul leida ning neist omakorda hiljem raamat. Sest paigutusest sõltub ometi see, kes raamatut poes uudistades üldse näeb, kui see avariiulilt liiga kiiresti kaob.

Anti Saar
„Juturaamat”
Tänapäev, 2016
73 lk

Pealtnäha ei oska midagi öelda, vaatad sa siit- või sealtpoolt. Seda, mis lapsi otse ligi meelitaks, justkui pole, aga lapselegi ostavad lugemisvara täiskasvanud, ja pealegi eks igaühele oma. On teine selline soliidne, sinine.

Pealkiri on samuti mittemidagiütlev kõige paremas mõttes, sest kellele ei meeldiks juturaamatud sõltumata vanusest, soost ja muudest näitajatest. Ka tagakaanetekst ei lase otsuseid teha, kuigi seda sellelesinasele raamatule üle kandes saab siit ehk vastuse – „saavutas nii laste kui ka suurte seas tohutu lugejamenu”. Ehk on juba see üks krutski, väike vastuhakk mugavalt lahterdatud maailmale? Või kas ongi neid sahtleid vaja, ei saa ju lapsi alahinnata ega täiskasvanuid, noh, neidki kuidagi üheselt võtta.

Olles selle esimese mõtteproovi läbi elanud, saabub aeg raamat ka lahti teha. Vastu vaatavad Jüri Mildebergi pildid nagu pisikesed portreemaalid. Või mis „nagu”, seda need ju ongi. Ega piltide järgigi eelmisest küsimusest midagi arvata saa, kunst on ikka kõigile oma. Mildeberg on illustreerinud põhiliselt lasteraamatuid, aga stiil ei ole samuti selline üheselt lastepärane – valdavad pruunid ja hallid toonid ning teatav tõsimeelsus. Võiks aga ju täiskasvanutegi raamatuis pilte olla – mitte skeeme, jooniseid ja fotomaterjali, vaid päris pilte. Ainuke illustreeritud täiskasvanute juturaamat, mis viimasest ajast pähe tuleb, on Mehis Heinsaare „Unistuste tappev kasvamine”. Heinsaarega – kellega siis veel, kui vaatluse all on krutskiga lood – tuleb paralleele teisigi, aga esialgu piisab sellestki tõdemusest, et vähemalt mulle on igasugused pildid meeldinud küll nii lapsena kui ka nüüd täiskasvanuna.

Siis alles jõuab järg lugude endi lugemise kätte. Aga kummitavale küsimusele ei saa kindlat lahendust neistki ja järjest enam tundub, et ei peakski sellega pead vaevama, ja selge on, et autor on asja meelega keeruliseks teinud.

Juttude tegelased on enamasti täiskasvanud, enamasti mehed. Samas teevad nad sageli lapselikke asju – mängivad veesõda, söövad mannaputru. Või mis, kuulen juba mõttes vaidlejaid, ega neid asju ainult lapsed tee, ja seda mõtlen minagi. Mis sest, et ise ma ei söö üldse mannaputru, mitte kunagi. Ja veesõda pole ka jumal teab kui kaua mänginud, sest ega ma seda lapsenagi armastanud.

Mõtted käivad seda rada, et esiteks võib lapse ja täiskasvanuna sama lugu hoopis teistmoodi lugeda ja seejuures täpselt sama palju seda armastada. Teiseks ei oska kunagi ette ennustada, kellele kunas ja mis meeldib. Kolmandaks ei ületa miski kaasaelamis- ja empaatiavõimet, mis võimaldavad lugeda ja vaadata asju, millel oma eluga mingit pistmist pole, ja neid ikkagi südames tunda. Lisaks loevad lapsed ja täiskasvanud ju tihtipeale üheskoos, nii võib lugudest üldse midagi uut saada.

Ega kõik lasteraamatud – või siis ehk peaks ütlema, et raamatud, mida ka lapsed loevad – räägi teistest lastest. Meelde tuleb ekstsentriline härra Huu, meelde tuleb see, et Kivirähki „Sirlis, Siimus ja saladustes” polnud lapsena mu lemmiktegelased mitte teised lapsed, vaid kojamees-veeprints ja vaene kuri naabrimees, kelle juures käis pisike siil. Kohe riiulis „Härra Huu” lähedal oli aga „Hobune, kes kaotas prillid ära”, mille peategelane on hoopis hingevalus hobune – kui see oli lapsena armas, mida ta oli, miks siis mitte ka lood igasugustest veidratest täiskasvanutest, kes teevad veidraid asju ja mõtlevad veidraid mõtteid.

Niisiis nähtus lõpuks, et see küsimus vahest ei väärigi lahendamist. Suurem osa arvustajatest, poodnikest ja muust rahvast tundub olevat jõudnud üksmeelele, et tegu on lasteraamatuga – isegi Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab.

Ometi ei saa parata, et ka täiskasvanute raamatuid lugenuna meenutavad Anti Saare jutud mõneti, nagu juba öeldudki, Mehis Heinsaare omasid. Tegelased on nagu tavalised inimesed, elavad üsna usutavaid või ettekujuteldavaid elusid, aga siis, enne kui õieti arugi saad, kalduvad need kusagile kõrvale, sõidavad rööbastelt maha ja leiavad endid hoopis suurest segadusest. Ebatavalisusest.

Vahur püüab täielikult keskkonda vahetada, pöörates oma elu absoluutselt pahupidi, kaks venda üritavad olla kõiges kõige kõigem ja kõiges kõige keskmisem, Maanus ja Jaanus hakkavad superkangelasteks, Frida tahab maalida kõike, mida ta näeb. Niimoodi kirja pandult ei oskakski aimata, millisteks lood kujunevad, kas tegelased on lapsed või täiskasvanud, ainult seda, et ehk saab neist tunda rõõmu ja väikestviisi äratundmistki. Üks asi, mis mind pisut kurvaks teeb, on see, et Frida on terve juturaamatu ainus naistegelane. Tähendab, naisi ja tüdrukuid on juttudes küll veel, aga Frida on ainus, kes neist oma loo peategelane on.

Kuid see ei vähenda olemasolevate tekstide väärtust – seda, et lõbus on lugeda pesulõksude leiutamisest ja tudengist, kellel on kõige meeldejätmiseks oma meetod, unenägudest ja kadunud varjudest. Oleks ilmselt olnud ka lapsena, mis paneb soovima, et oleks võimalik lasteraamatuid lugedes (või raamatuid, mis võivad olla lasteraamatud) päriselt lapsepõlve tagasi astuda ja omal nahal järele proovida. No näe, sellestki tuleks järgmine imelugu – arvustaja, kes muutub vahepeal lapseks, et teada saada, mida ta lapsena asjadest arvanud oleks. Oleks see alles tore! Kuni see aga võimalik pole, tuleb lugusid omal nahal või tuttavate laste peal järele proovida, sest ühte võib vast küll kahtlemata öelda: lugeda on lõbus nii lapsena, täiskasvanuna, lapseliku täiskasvanuna, täiskasvanuliku lapsena kui ka kõigi muude variantidena. Selleks kulub üks juturaamat alati ära.