Igakuine veritsemine on olnud ajalooliselt tabuline nähtus ning bioloogilise keha eripäradest tingitud ebavõrdsus kimbutab naisi ka 21. sajandil. Milline võiks olla maailm, kui ühiskond tuleks menstrueerijatele vastu?

päevi varjutab vaid valu.

peale seda, kui su keha on just kogenud kujundlikku kõhtu pussitamist
(mida saad isegi enda puhul vaid pealtvaatajana tunnistada)
tekib vabanemine – sellest kujuteldavast külmrelvast, kuid mitte veritsevast haavast.

kui külitad krõnksus, justkui sulle oleks selga surutud
neli numbrit kitsas korsett, mida
sekund sekundi järel rohkem ja rohkem rimmi tõmmatakse,
nagu terve su torso oleks kokku surutud,
ei usu sa, et su elundid sinna enam sisse mahuvad.

Mul lõppesid kaks nädalat tagasi päevad ja järgmise nädala lõpus algavad uued. Eelmisel nädal oli mul ovulatsioon ja olles praeguseks küll vaid viiendat aastat menstrueerija, sain alles hiljuti Flo mobiilirakendusest[1] teada, et ka sel puhul on normaalne kogeda krampe alakõhu külgedes, mida seni olin pidanud tsüklist mittesõltuvateks valudeks. Niisiis on minu jaoks kolmekümnest päevast vähemalt kakskümmend sellised, kus tunnen menstruaaltsükli tõttu mingit sorti ebamugavust. Sellest hoolimata jääb mu rutiin kogu perioodiks samaks – käin koolis, tööl, väljas. Ainus valdkond, milles lasen kuupuhastusel oma elu muuta, on füüsiline aktiivsus ning peale minu partneri ja lähedase sõbranna ei tea keegi, mis etapis minu keha selles tsüklis parasjagu on. Kuigi mina kirjutan oma kogemusest menstrueeriva naisena, siis on oluline ära märkida, et on ka naisi, kes ei menstrueeri, nagu on ka menstrueerivaid inimesi, kes ei ole naised. 

Võrdsuse vastand on ebavõrdsus, mitte erinevus

Iris Marion Young kirjeldab oma essees „Menstrual meditations”[2] valitsevaid meestekeskseid norme arenenud postindustriaalühiskondades, kus naistel peaksid olema kõige tegemiseks samad võimalused nagu meestel, kuid samal ajal peavad nad varjama oma menstruatsiooni. „Võrdsus kui samasus” põhimõte tekitab aga väärarusaama soolisest võrdõiguslikkusest. Nagu kirjutab Toril Moi: „Kui naised räägivad võrdsetest õigustest, siis ei taha nad olla meeste või kellegi teisega samasugused. Võrdsuse vastand on ebavõrdsus, mitte erinevus.” Pannes mehed ja naised samale pulgale, asetame menstrueerivad inimesed ebasoodsasse olukorda nii koolides ja töökohtades pakutud võimaluste kui ka sotsiaalsetesse normidesse sobitumise läbi. Nii näiteks ei ole krampide tõttu koolist puudumine või töö juurest samal põhjusel vaba päeva võtmine normaliseeritud, sest see ei ole miski, millest räägitakse ja mida reaalse „ajutise töövõimetuse” alla saaks kategoriseerida. Siinkohal on oluline tähele panna, et igakuise veritsemise puhul ei ole tegemist samasuguse kehalise juhtumiga nagu näiteks urineerimine, sest naine ei saa selle kontrollimiseks mitte midagi teha.

Krampide tõttu koolist puudumine või töö juurest samal põhjusel vaba päeva võtmine pole normaliseeritud, sest see ei ole miski, millest räägitakse ja mida reaalse „ajutise töövõimetuse” alla saaks kategoriseerida.

Internetis levisid hiljuti videod sellest, kuidas mehed proovivad menstruatsioonikrampide simulaatorit ning suudavad vaevu püsti püsida, samal ajal kui naised on valuga tuttavad ja n-ö harjunud. See primitiivne, kuid konkreetne näide illustreerib hästi seda, kuidas mehed ei saagi teada, milliste füsioloogiliste ebamugavustega naised peavad suurema osa oma elust tegelema. Juba ajalooliselt on naiste organismi vähem uuritud, pidades naist mehe väheväärtuslikumaks versiooniks ning eelkõige paljunemisvõimeliseks kehaks, mis on ainukeseks oluliseks füsioloogiliseks erinevuseks sugude vahel. Selle tõttu on naisi tihti välja jäetud uuringutest ja ravimikatsetustest. Kui näiteks meeste rasestumisvastast pilli on uuritud ja katsetatud juba aastakümneid, hoiab vähene rahastus ning hirm kõrvalnähtude ees vahendit turule tulemast. Ja kõnealused võimalikud kõrvalnähud – tujukõikumised ja depressioon – on sümptomid, mille käes vaevleb suur osa naisi ka just rasestumisvastaste tablettide tõttu (rääkimata hormonaalsest aknest või pikaajalistest mõjudest reproduktiivsüsteemile), kuid millealane informeeritus on tunduvalt väiksem. 

Bioloogilise keha eripäradest tingitud ebavõrdsus on aktuaalne ka päevapoliitikas. Natalie Mets ja Eveliis Padar esitlesid eelmise aasta suvel Riigikogule rohkem kui 3500 allkirjaga rahvaalgatust, mille eesmärk oli alandada sanitaartarvete käibemaksu ning tagada tasuta menstruaalvahendid koolidele. Vastuseks algatusele seati teema olulisus küsimärgi alla ning pöördumist peeti diskrimineerivaks, sest soovitud soodustus hügieenitarvikute osas laieneks ju vaid naissoost isikutele. Sellegipoolest on sellised arutelud valitsuse tasemel äärmiselt olulised – need toovad laiema avalikkuse ette soovõrdsusega seotud murekohad, millest alguse saanud muudatused väiksemal skaalal võivad viia muutusteni suurematel tasanditel. Näiteks Lennuakadeemia võimaldab kõikidele oma tudengitele tasuta tampoone ja hügieenisidemeid.

Kui näiteks meeste rasestumisvastast pilli on uuritud ja katsetatud juba aastakümneid, hoiab vähene rahastus ning hirm kõrvalnähtude ees vahendit turule tulemast.

Ideoloogiline korsett

Vaevlesin voodis krampide käes, mis tundusid taaskord ületavat eelmisi valuläve tippe, kui laskusin jälle mõttesse, miks ei lase ma enda valu ravimitel vaigistada. Mõnda aega tagasi olin harjunud oma raskete valudega menstruatsiooni ajal sööma valuvaigisteid nagu kommi. Keha harjus sellega ära ja nii pidingi valu vaigistamiseks iga päev 3-4 tabletti alla neelama. See tegi mu partnerile muret, sest ka käsimüügiravimitel võib olla kõrvalmõjusid. Muude tervisehädade puhul proovin üldiselt samuti eelistada looduslikke ravimeetodeid, niisiis lõikasin tabletid enda elust täielikult välja. Harjusin kergemaid peavalusid teejoomise ja kõhuvalusid hella toiduga kontrolli all hoidma. Paljud naised on öelnud, et menstruatsioonivalud ei ole eelmainitutega võrreldatavad. Minu kaaslane, kes on meessoost, tõi paralleeliks, et ta ei ole isegi luumurdude puhul ravimitelt kunagi leevendust vajanud. Enamik naisi võib vast kinnitada, et kõhukrambid kui sellised ei tekita ebamugavust ainult kõhus, vaid ka alaseljas, tuharates, torsos, tihti kaasnevad krampidega ka peavalud, iiveldustunne ja nõrkus, rääkimata seedeprobleemidest, emotsionaalsest ebastabiilsusest ja lihasvaludest. Kehaülene tunne, et sind surutakse füüsilisse ja ka ideoloogilisse korsetti, sest sinu kogemus peab olema võrreldav meeste läbielamistega.

Aga milline võiks olla maailm, kui ühiskond tuleks hoopis menstrueerijatele vastu? 2017. aastal tõstatas Itaalia parlament menstruatsioonipuhkuse kehtestamise töökohtades, mis jäi kahjuks jõustumata, sest risk, et naisi võetaks selle tõttu veel vähem tööle, oli liiga suur. See oli aga esimene sellist sorti seadusandlik debatt Euroopas. Rohujuuretasandil on tsükliga arvestavaid praktikaid rohkem. Arhitektuuribüroo Arhitekt11 partneri Illimar Truverki sõnul planeerib juhtkond koosolekuid vastavalt naistöötajate tsüklitele. Samuti õpetab naisi oma kuutsükli faase jälgi­ma elustiilibrändi gracefit looja Shalini Mody, kes usub, et naised ei saagi toimida samamoodi nagu mehed, sest nad on bioloogiliselt dünaamilised – menstruatsioon mõjutab naisi terve kuu vältel – samal ajal kui mehed on pigem staatilised. Mody väidab, et menstrueerijad elavad iga kuu jooksul läbi justkui neli erinevat sisemist aastaaega: talv, kevad, suvi ja sügis, mis mõjutavad nii meeleolu, füüsilist jõudu kui ka motivatsiooni. Tsükli sünkroonimine tähendab niisiis söömise ja treenimise vastavusse viimist enda igakuise menstruaaltsükli erinevate faasidega – praktika, mis kogub ülemaailmselt aina rohkem populaarsust. Dünaamilise elurütmi üleüldisem teadvustamine nii paari-, töö- kui ka sõprussuhetes võimaldaks kõigil omavahel vastutulelikum ja mõistvam olla.

Tsükli sünkroonimine tähendab söömise ja treenimise vastavusse viimist enda igakuise menstruaaltsükli erinevate faasidega – praktika, mis kogub ülemaailmselt aina rohkem populaarsust.

Kuigi korsett on olnud ajalooliselt küll keha ebaloomulikku kujusse vormimiseks mõeldud instrument, mida on peamiselt kandnud naised, on sellest 21. sajandil saanud ka naiste võimestamise, seksuaalse vabaduse ja naiselikkuse sümbol. Naine ise on see, kes hoiab oma korsetipaelu ja on oma naiselikkuse looja, vastandudes 19. sajandi traditsioonile, kui abikaasa kohendas naise korsetti, et näha, kas paelu on lahti sõlminud armuke. Samamoodi on igakuine veritsemine olnud ajalooliselt tabuline kehaline nähtus, mille tõttu on naisi diskrimineeritud ning igakuise veritsemise varjamist võib tõlgendada patriarhaalse rõhumise väljendusena.

Sellegipoolest on näiteks juroki indiaaninaised põlis-Californias tänaseks ümbermõtestanud „kuuajal olemise”,[3] et vastanduda ajalooliselt meestekesksetele traditsioonidele.[4] Nimelt on nad andnud sellele sündmusele, mil naised pidid oma „saastava” kohalolu tõttu end lausa eraldi jões pesema, uue tähenduse – jurokid näevad seda hoopis naiste puhastumise ja võimestumise rituaalina. Naised eralduvad meestest menstruatsiooni ajaks, et mitte kulutada oma energiat argistele tegevustele ja meeste vajaduste rahuldamisele. Selline igakuine teadlikkuse harjutamine ja oma kehaga kontakti loomine võimestab nii juroki naisi kui nendega koos elavaid mehi, kes saavad samuti võtta aja, et keskenduda endale ja oma praktikatele „higihüttides”[5]. Ehk võiks ka lääneühiskonnas võtta kuupuhastust hoopis kui võimalust tuua eludesse rütm, mille järgi tugevdada ühendusi oma keha, keskkonna ja päritoluga. 

viivuks võib sellele vaheldust võimaldada valu järelkuma,
mis oma kuivuses, roidumuses ja loidumuses on hetketi hullemgi.

sest ei näi, nagu oleks sind sellest sundvööst vabastatud,
vaid kujutab keha alla andnuna selle vastu võitlemises.
ta alistub ja ei astu vastu, harjub.

enne eesootavat heitlust
oskab organism oma vitaalsuses venitada korseti
uuesti enda suuruseks ja hiljutised haavad parandada.
uue kuu uue puhanguni.

[1] Flo rakendus, mis on loodud mentsruaaltsükli jälgimiseks ja teavitab muutustest, mis kehas antud hetkel võivad toimuda.

[2] I. M. Young. On female body experience – „Throwing Like a Girl” and Other Essays”. Oxford University Press. 2005, lk 115-116.

[3] tlk be on one’s moontime – juroki traditsioonis on tähtis koht ka tsüklite sünkroniseerimisel üksteise ja kuu faasidega

[4] Buckley, T. Menstruation and the Power of Yurok Women: Methods in Cultural Reconstruction. American Ethnologist 9, no. 1. Wiley, American Anthropological Association, 1982, lk 47–60.

[5] tlk sweathouse – indiaani traditsiooniline kuum koobas või hütt, kus viiakse läbi rituaale ja terapeutilist higistamist

Tekst on kirjutatud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas, juhendaja Maria Muuk.

Ingel-Kristen Veevo on peatselt kõrgharitud kunstnik, kes otsib oma kohta maailmas ja kellel kõht tihti valutab.