„Samsara” (2011, USA, Bali Film Center, Bang Singapore, Bullet Productios). Režissöör Ron Fricke, stsenaristid Ron Fricke ja Mark Magidson, operaator Ron Fricke, produtsent Mark Magidson, muusika Marcello De Francisci, Lisa Gerrard, Michael Stearns, osades Bali Tari Lgong tantsijad, Ni Made Megahadi Pratiwi, Puti Sri Candra Dewi. 102 min.

Ron Fricke’i „Samsara” on üks omamoodi film. Nime poolest on tegu dokumentaalfilmiga, kuid samas on iga viimne kui detail selles nii läbimõeldud, planeeritud ja orkestreeritud, et lausa nõretab tegijate kontseptuaalsest panusest. „Samsara” võib vaimustada või surmani tüüdata, kuid ükskõikseks see ilmselt ei jäta. Tegu on ühest küljest grandioosse liialdusega ning täieliku visuaalse üleküllusega, teisalt äärmiselt meeldejääva kogemusega, mida saadab sügav eksistentsiaalne vaade nii meie igapäevasele ringisahkerdamisele kui ka sellest kõrgemal olevale.

„Samsara” pakub puhtalt sensoorse elamuse, mis — kuigi värviline ja heliline — liigub tagasi filmikunsti juurte suunas ning toob mõttesse varase nn atraktsioonide kino, mis rõhus vaataja kütkestamisele enam just visuaalsete kui sõnaliste vahenditega. Dialoogi puudumisel omandab muusika oluliselt suurema tähtsuse kui filmis tavaliselt. „Samsara” muusika töötab koos pildiga, tugevdab emotsionaalset mõju ja loob rütmi. Parimatel hetkedel seguneb muusika nähtava tegevuse tekitatud helidega ning moodustab põnevaid kooslusi.

Mõiste „samsara” pärineb ida religioonidest ning märgib elu lõputut ringkäiku ja taassündi. Ühe taolise eluringi teeb läbi ka film. Filmi domineerivaim võte on kiirendatud kaadrid näiteks öö ja päeva vaheldumisest ning maakera liikumisest tähtedes suhtes. See võte lubas vastavalt loojate soovile näidata asju kas suurena või väiksena, kaduvana või ajatuna, tühisena või tähendusrikkana. Filmi esimeses pooles näitavad lummavad vaated nii looduse rikkusi kui inimkultuuri suursaavutusi ajast, mil inimeste ja (ülejäänud) looduse vahel ei olnud veel vastupandamatut vastuolu.

Edasi pöördub film kujutama elu tänapäeva tööstuslikult arenenud riikides, muutudes samas muidugi ka problemaatilisemaks. Läbi käiakse paljud elu (tumedamad) tahud: vanglad, tööstuslik tootmine ja selle masinavärgi hammasratasteks olevad inimesed, lõputu tarbimine, prügi teekond, kurvad pildid inimeste igapäevase vorsti-singi sünniloost, relvatööstus, suurrriikide suurejoonelised militaarsed musklinäitamised jne. Selles kõiges pole iseenesest midagi uut, kuid „Samsara” on valinud harvemesineva näitamisviisi. Kõik sisult nukker on esitatud visuaalselt kaunilt, vaatemänguliselt ja mõjusalt.

Linateos demonstreerib, et tegelikult maailm ju selline ongi, tavaliselt me lihtsalt ei ulatu seda nii kõrgelt vaatama. „Samsara” loob vajaliku ühenduslüli ning juhatab (tagasi) teadmise juurde, et meiega samal ajal teeb kõigis maailma supermarketites oma oste pea kujuteldamatu hulk inimesi ning see kõik avaldab mõju keskkonnale. Siiski ei ole filmi ühiskonnakriitiline osa kriitiline ühekülgselt: meelde jäi näiteks ka üleni tätoveeritud mehemürakas hoidmas hellalt väikest last.

Siiski jääb vaatajale teadmine kõigest selles, mis oli vahepeal, ning parimal juhul ehk ka arusaam, et kui me samamoodi jätkame, ei pruugi filmi esimeses pooles nähtut enam kauaks olla. Selles mõttes võib „Samsarat“ omal moel ka ökodokumentaaliks nimetada. Lõpetuseks (ning seda loodetavasti filmitegijate ideelises vaimus) soovitan lugejatel toetada seda, et pärast meid ei tuleks siiski veeuputust.

Vaata Katusekino kava siit.