Äsja Noore Tarbekunstniku preemia pälvinud Sandra Kossorotova kaitses juunis moealase magistritöö „The Plaza Collection: Fashion Activism as Response to HyperConsumerism”, mis käsitleb ülitarbimist ja viise, kuidas selle vastu tegutseda. Kossorotovale preemia andnud žürii hindas töö värskust ja teravust, teemapüstitust, esitatud küsimusi ning praktilist osa, mis toimis hästi nii oma lihtsuses kui ka mitmekülgsuses.

„Keskkonnasõbralikkus ja jätkusuutlikkus on disainis aina laiemat kõlapinda leidvad teemad ning vastavate lähenemiste rakendamine disainiprotsessi on toonud kaasa positiivseid muutusi. Sandra läheb aga veelgi kaugemale, võttes seisukoha, et üksnes jätkusuutlike praktikate rakendamine moetööstuses ei lahenda ülitarbimise probleemi, vaid võib teatud juhtudel seda isegi suurendada,” leiab Sandra üks juhendajatest, Keiu Krikmann. Ta lisab: „Magitritöös otsib Sandra alternatiive masstootmisele ja -tarbimisele, ühendades selleks oma teadmised nii kunstniku, moedisaineri kui graafilise disainerina. Sandra lähenemine on kunstiliselt ja sotsiaalselt tundlik ning pühendunud, seda nii magistritöö kirjalikus osas, kus ta käsitleb ülitarbimise temaatikat, kui ka kohaspetsiifilise installatsiooni loomisel töö praktilises osas. Samuti väärib väljatoomist, et Sandra on suutnud ühendada rõivaste masstootmise problemaatika ülemaailmsel tasandil kohaliku kontekstiga.”

Autori lähtepunkt ja olukorra koondkujund on ajaloo suurim moetööstusega seotud õnnetus – 2013. aastal Bangladeshis toimunud Rana Plaza katastroof, kus üle tuhande vabrikutöötaja hukkus hiiglasliku tootmishoone kokkuvarisemisel, mille põhjuseks olid ohtlikud töötingimused ja sunnitöö. „Juhtum näitas veelkord massimoetööstust orjastava, ohtliku ja korrumpeerununa,” rõhutab Kossorotova. Kossorotova uuris, millised on võimalused luua alternatiive masstootmisele. Teiseks ühendas ta projekti kunstilise osa rõivatootmise ajalooga, millest kõneles näitusepaik – tühjana seisev Rauaniidi, hilisem Suva sukavabrik. Reaktsioonina ülitarbimisele sündiski kollektsioon „Plaza”.

„Tänapäeval on moedisaineritel suur valik erinevaid strateegiaid, mille kaudu tööstust jätkusuutlikumaks muuta: recycling, upcycling, zero-waste jne. Ent keskkonnasõbralikumad tootmismeetodid iseenesest ei lahenda moetööstuse suurimat probleemi – ülitarbimist. Individuaalse rõivaeseme keskkonnamõju vähendamine ei suuda võistelda esemete tootmise pideva kasvuga,” rõhutab noor kunstnik. „Uus väljakutse moedisaineritele on uurida riiete tootmis- ja levitamisviise, mille tulemus oleks tarbimise vähendamine. Globaliseerumise tõttu on rõivatehased kolinud sinna, kus on kõige odavam tööjõud ning asuvad nüüd oma toodangu keskmise tarbija silma alt eemal. Allhankesüsteemis ei tea isegi brändide omanikud, kes nende rõivaid valmistavad.” Kossorotova leiab, et demonstratsioonidest ja heategevusüritustest on vähe ja enam tuleks panustada moeaktivismile. Ta viitab, et jätkusuutliku disaini juhtiv teoreetik Ezio Manzini soovitab disaineritel keskenduda ühe probleemi, nimelt ülitarbimise lahendamisele.

Nüüdisajal, kui neoliberaalse majanduse tõttu on korporatsioonide mõju maailmas kasvanud üle riigipiiride, on kahanenud inimeste võimalus midagi valimiste kaudu muuta ning selle asemel näidatakse oma toetust tarbides, näiteks ostes kas kiirmoetooteid või mahedalt valminud materjalist ja läbipaistva tootmisringiga kaupa.

Tänapäevane moeaktivism hõlmab endas erinevaid praktikaid, nagu jätkusuutliku kasutamise praktikad, sotsiaalne disain, aeglane mood, teenusedisain, poolfabrikaatrõivad, mille kandja ise viimistleb, modulaarsed rõivad, DIY ja avatud mood (tasuta moelõigete levitamine internetis). Kossorotova sõnul luuakse nende lähenemistega vastunarratiivi, mis toob kaasa sotsiaalseid, institutsionaalseid, keskkonnaga seotud või majanduslikke muutusi. „Lisaks poliitilisele potentsiaalile on disainiaktivismil sarnaselt kunstiaktivismiga esteetiline võimekus mõjutada inimeste käitumist nende emotsioonide kaudu,” arvab ta ja lisab: „Disain iseenesest ei ole aktivism – disain parandab igapäevaelu kvaliteeti eratarbimise kaudu, kuid sõltub siiski tarbija maksevõimest.” Kossorotova sõnul saab riiete ületarbimist vähendada, kui suurendada kandja emotsionaalset seotust rõivaga ning tõsta riideesemete eluiga, võimaldades kasutajatel riideesemeid ise modifitseerida või parandada.

Nende ideede põhjal sündinud kollektsioon „Plaza” koosneb objektidest, mida võib käsitleda nii rõivaesemetena, protestilippudena kui ka kunstiobjektidena, sõltuvalt nende paigutusest: inimese keha peal, inimese käes või näituseruumis. Objektide valmistamisel on kasutatud digitaalprintimist ja internetist leitud tasuta levitamiseks mõeldud lõikeid, mille käigus ei teki kangajääke. Koos kujundusega on tekstiilile trükitud ka lõige. „Selline kombinatsioon annab võimaluse hõlmata protsessi ka disainiteenuste ja avatud moe kui moeaktivismi praktikaid, et luua tasuta veebiplatvorm, mis võimaldaks kasutajatel kombineerida arvutiekraanil oma valitud või loodud kujundus ja lõige ning see tekstiile printida, välja lõigata ja õmmelda või kleepida tekstiililiimiga kokku. See meetod annab inimestele vahendid ja õpetab ise oma riideid tootma väljaspool masstoodangut, tekitades suurema emotsionaalse sideme esemega ja pakkudes elamust,” tutvustab Kossorotova oma valikuid.

Artikkel ilmub Tallinna Kunstihoone Rakenduskunsti näituse „Idealistid” raames. Lisainfot näituse kohta Tallinna Kunstihoone kodulehel ja Facebookis.