Ignorantsele suurlinna elanikule mõjuvad väikelinnade nimetused tihti geograafiliselt paikapanematult. See tähendab seda, et kui keegi ütleb näiteks: „Sõida Kilingi-Nõmmesse”, satutakse segadusse ja mõeldakse, kus Eesti kandis selline linn olla võiks.

Häbi küll ei hakka, aga see-eest toimub peas Eestimaa kaardi lahtirullimine ning selle linna mõtteline paigutamine „kuhugi sinna, vahepeale”, noh, et oleks ikka pandud. Selline pendeldamise tendents mõttelise Eesti kaardi kohal on ilmselt paljudele vähemalt mõnekümne protsendi võrra tuttav nähtus. Sel ajal kui armatuuril istub häälitsev naine ja juhatab teed just mõnes väikelinnas või metsatukas toimuva festivali suunas, ei aimagi pealinlane, et kohale jõudes satub ta taaskord segadusse, sest festival ilmutab oma struktuurilt ning vormilt teist sorti pendeldamist – heamõttelist segadust nagu juhtus minul mu kõige esimesel, kuid ametlikult kümnendal Schillingul.

Üldlevinud kommete kohaselt ajavad korraldajad endil juubeliaastate puhul laubad higiseks ning üritavad sellest teha veelgi erakordsema ja suurema sündmuse kui varasemalt. Eelhäälestus oli seega tehtud, võrdlusmomenti aga ei olnud, sest esimese korra tõttu ei õnnestunud kuidagi läbi atmosfääri eelmiseid aastaid tunnetada. Juubeli kaalukusele panustades oli ka võimsa või vähemalt paljulubava lineup’i eelnev järgiuurimine sätestanud silme ette pilte ülerahvastatud linnast, gigantsest (või vähemalt sinna poole pürgivast) lavast ning mingisuguse kindla kontingendi rohkus, mis sai aga üsna lihtsalt ja valutult festivalialale sisenedes lõhutud.

Schillingut peaks kutsuma Eesti amorfseks festivaliks. Ühelt poolt loovad hubased kodukohvikud, maitsvad pool-kiirtoidud, pisike ja kompaktne festivaliala, saekaatrit meenutav ümbritsev arhitektuur (sellele aitas kaasa igal pool asetsev ketassae sümboolika), pargilik atmosfäär, kaks väikest lava, pleedide ning isade-emade ja nende väikeste laste rohkus festivalile väikelinna nunnu perepäeva varjundi. Teisalt astuvad sellele vastu suurfestivali esteetika ning rida pop-up’e vinüülipoodidest kuni EKA sisearhitektuuri ja graafilise disaini osakonna bangaloni välja.

Väheste eranditega (Öökülm) on lineup kokku võetav terminiga indie-schmindi. Ei saa öelda, et bändid oleksid kõik samasugused, palett on üsna värvirikas, kuid mitte lõpuni ja see ongi hea. Kontsentreeritus ning suunitlus annab ühepäevasele Schillingule tugevad kontuurid ja lõpmatuse tunde. Korraldajad olid taganud artistide valikul üsna võrdväärselt helilist puhtust, räpasust, süngust ning helgust.

Kuid kõik ansamblid lavale ja festivalile ei sobinud, ei hakanud tööle. Paljuski oli asi kehvas helis või halvas ajastuses, eelkõige shoegaze bändid kippusid mürapuntraks minema ning nende väärtus kahanes või mingitel momentidel lausa kadus. Samuti mõjub ühepäevase festivali jaoks teine lava liiga tehniliselt ja ebavajalikult, kahel laval korraga tegevust ei toimu. Ühelt lavalt kõndides tekib mingisugune ekskursioonil olemise tunne, sest on arusaadav, et täidetakse pikemate üleminekute aega ning värskelt pöetud niidule asetatud pisike lava ja sellel esinevad halvasti sätestatud tehnikaga artistid mõjuvad vahenumberlikult.

Kõik see kokku loob absurdse, aga rõõmustava kollaaži, kus väikesed lapsed British Sea Poweri (ja ka paljude teiste) järgi eeslaval kaasa rokkimas ning ansamblite söögilaua atmosfäärini liikuv lähedus publikuga on miski, mida ei oleks oodanud kunagi näha, sest sõna „festival” mõjub pigem anonüümselt.

Schilling on seega üllatav kogemus, millest ei tohiks ilma jääda ja mille healembelist segadust tekitav õhkkond on igati vajalik, et end linnamelust sujuvalt maha jahutada. Jääb lootus, et üks hetk saab üritus nii palju hoogu, et muutuda mitmepäevaliseks, kaotamata oma amorfsust, korralduslikke pakse kontuure, hubasust, soojust ning üsna laia publiku haaret, et nostalgiaiha, festivalilik familiaarsus ning inimlik korrapäratus jõuaks settida, jätmaks inimestele mälestusi – häid, halbu, ükskõik. Lõpetuseks kirjutan, et ilus ilm oli ka. See on tähtis.