Scratcha DVA on eriti peene pintsliga elektroonilise muusika produtsent ja väga laiahaardelise muusikamaitsega DJ. Otse loomulikult on tal oma saade Suurbritannia raadiojaamas Rinse FM, Hyperdubi leibeli eri kusjuures, ning ka oma loomingus ei lepi ta konventsionaalsete helidega, vaid otsib alati midagi uut, pendeldades grime’ist soulini välja. Sel nädalal maandub Scratcha Tallinnas, et astuda üles reedel, 10. aprillil toimuval Haigla Peol, kus esitatakse muuhulgas ühine set Haigla veterani Inga Copelandiga. Scratcha vestles sel puhul meie kaasautori Niilo Leppikuga.

Hei, kuidas läheb?

Külm on, ootan suve.

Mis su hiljutisim lemmikträkk on?

Mulle meeldib Inga Copelandi „Lolina”.

Kuna sa tegeled palju field recording’uga, siis küsin, mis su viimane leid on?

Käisin tänaval ja salvestasin mingi aafrika grupi laulmist. Tundub, et nad esitasid aafrika hümne.

Kuidas sa muusikategemise juurde sattusid?

Loomulikult. Terve mu pere tegeles muusikaga. Isa oli bändis ja mu onu mängis trumme. Põhimõtteliselt, kui kaotasin huvi jalgpalli vastu, hakkas mind huvitama muusika. Võib-olla polnud see kõige parem idee. (Naerab)

Räägime natuke UK klubikultuurist – mis on praegusel hetkel selle head ja halvad küljed?

Tean seda, et hetkel on promooterite jaoks riskantne aeg – nad peavad olema ettevaatlikud, mida nad lavale toovad. Leian, et pole väga julgeid lineup’e, aga see pole ilmselt täiesti promootorite süü. Mõned kohad on kinni pandud, aga samas on avatud ka uusi – selles osas ei viriseks. Mu lemmikkoht, kus muusikat kuulata, on Corsica Studios, mis asub Londoni keskel Elephant and Castle’i metroopeatuse lähedal. Kui sulle meeldib sub-bass, siis see on selle jaoks õige koht! XOYO on ka viimasel ajal arenenud.

Tundub, et ameeriklastele on hakanud viimasel ajal aina rohkem grime meeldima.

Grime on USAs alati vahelduva eduga peale läinud. Ma ei mõista, miks inimesed teevad nii suure numbri sellest Drake’i teemast (nimelt sämplis Drake UK grime’i produtsenti Skeptat ja tegelt ka vastupidi – toim.). Ega ta muud pole kui sotsiaalmeedia haip, mis on minu jaoks surm. Ma tahan lihtsalt häid USA ja UK kollaboratsioone kuulata. Fuck all the hype!

Grime on kuidagi arenenud viimasel ajal (võta näiteks selline grime’i innustav leibel nagu Boxed või sellised artistid nagu Visionist, Rabit jne).

Jaa, Boxedi leibeli kraam huvitab mind. Eks ta ole evolutsioon, aga samas on mindud ka törts tagasi. Minu jaoks on tegu uue versiooniga vanast grime’ist. Ning see töötab, kuna inimesed, kes ei saand olla juures selle žanri algusaegadel, saavad sellest osa nüüd. Ma pole nende suur fänn, aga mulle meeldivad mõned Visionisti ja Mr. Mitchi träkid. Rabitit olen ka ammu mänginud. Arvan, et praegune grime, ja grime üleüldse, võlgnevad palju sellistele tüüpidele nagu Elijah ja Skilliam. Mitte ainult muusikutena, vaid nende viisile äri teha. Paljud uue laine tüübid kindlasti tajuvad seda sebimist ja tahavad tunda sama, andes näiteks grime’i välja vinüülil.

Sa oled nüüd ju teist korda Eestisse tulemas. Kuidas eelmine kord oli?

Eelmine kord ei osanud ma midagi oodata, aga lõbus oli. Natuke pärast põdesin, et äkki ma tüütasin promootorid ära, kuna tahtsin pärast peo lõppemist veel mängida, et jah, äkki oli liiga lõbus. Tahaks juba sinna väiksesse poodi uuesti tulla, kus see väike koer on (Biit Me Record Store – toim.). Ostsin sealt eelmine kord Theo Parrishi 12-tollise.

Lemmik jalkatiim?

ARSENAL!

Andy Stott mainis kunagi, et keegi tainas book’is ta kunagi metal-klubisse ja kui ta mängima hakkas, siis metal’i vendadele asi väga peale ei läind ning nad hakkasid Andyt klaaspudelitega loopima. Milline su eredaim esinemiskogemus on?

Esimene kord, kui ma Horvaatias Outlook festivalil esinesin. Mida inimesed ei tea, on see, et ma jäin megahiljaks kuna mu autojuht läks hulluks, nii et pidin varastama autovõtmed ja end pimedas koos kogu oma kolaga põõsas peitma. Kui ma lõpuks lavale jõudsin, oli Kode9 püha viha täis ja ma mängisin üldse väga halva set’i, kuna olin ise ka vihane.

Haigla Peo event Facebookis.